KOLUMN | Sulev Oll: peole puhta südamega

Veidi rohkem kui poolesaja päeva pärast algab see ainus ja kordumatu, mis on lubanud meil ikka ühte hoida, õlg õla kõrval minevikku meenutada ja käest kinni hoides edasikestmist loota. Mis muu saab see olla kui laulu- ja tantsupidu!

Pidu on meid ikka sisemise tulega täitnud, sügavast tsaariajast ja oigama pannud okupatsiooniajast hoolimata. See on olnud otsekui tulemägi, mis purskab tulise joana välja seda, mis pinna alla enam ära ei mahu.

Seekord olen ma aga peo pärast mures. Ei, laulud on selged ja sammud sirged. Mure on mul hoopis meie endi pärast.