Looduskaitse kui hirmus koll
Kohalikul vallavanemal, kes luges otsusest alles ajalehest, kukkus seepeale suu imestusest lahti — tohoh, pealinna saksad sõidavad sinust lausa praamiga üle!
Loomulikult ajas otsus ka Kõpu rahval harja punaseks. Neile tähendab rahvuspark peamiselt vaid uusi piiranguid. Nii oma metsas majandamisel kui tükikese maast uusasunikule suvekoduks müümisel. Kui see üldse võimalikuks osutub, tuleb enne tükk aega ametnike ees, müts näpus, koogutada.
Pole siis ime, kui hiidlased valitsuse otsusele vee peale tõmbasid ja Kõpu rahvuspark jäi sündimata.
Mullu suvel korrati üritust taas, seekord teises Eesti nurgas. Keskkonnaamet oli otsustanud luua Emajõe rahvuspargi. Ka nüüd toimus lugu suveleitsakus. Just siis said vallaisad kirja, et asi on nii küps, et võiks kohalikule rahvale asjast aimu anda.
“Kui vaatame puhtalt juriidiliselt, siis riigil on õigus see asi ära teha,” on keskkonnaminister Jaanus Tamkivi Postimehele kinnitanud. “Riik ei pea kellegagi väga palju rahvuspargi tegemisel rääkima.”
Kuid kuhu jääb eraomandi pühadus ja puutumatus? Just jõupoliitika liiga ülbe rakendamise tõttu pööras rahvas ka nüüd üllale ideele selja — ärge tulge meie õuele kaklema!
Eelmisel nädalal anti aga uus stardipauk. Seekord Pärnumaal plaaniga luua rahvuspark Kihnu saarele ja selle ümbrusesse. Mark Soosaare sõnul võeti 2003. aasta lõpus UNESCO nimekirja mitte ainult kihnu keel, pulmakombed ja rahvariided, vaid kogu kultuuriruum, mis tähendab ka loodusruumi.
Soosaare väitel pole riik pärast seda lillegi liigutanud, et kaitsta looduskeskkonda nii, et säiliksid traditsioonilised eluviisid, kalapüük sealhulgas. Rahvuspark võiks olla lahendus.
Näis, kuidas seekord läheb. Olukorras, kus looduskaitse on muutunud paljude eestlaste jaoks hirmuäratavaks kolliks, pole see kerge.
Riigikogu keskkonnakomisjoni liige, kihnlane Annely Akkermann nendib, et pigem kipub nii minema, et kõik võetakse kaitse alla ja piirangud pannakse peale, aga kohalikud inimesed jäetakse nende piirangutega üksi. Tema sõnul on viimase 40 aastaga olukord kodusaarel nii kurjaks läinud, et enam ei või astuda, istuda ega sõita. “Kihnlane ei oska enam elada,” kostab Akkermann.
Kuid see ei käi ainult kihnlaste kohta. Looduskaitsega ei tohi liiale minna ega kvaliteedi asemel kvantiteeti taga ajada. Nii looduse kui muinsuste kaitsjad rabavad oma tiiva alla võimalikult palju objekte. Paraku ei luba seda rahakott ning suur tükk ajab suu lõhki.
