Lugeja kirjutab: häda puuriida, kasvuhoone ja seadustega
Mida ütleb seadus? Ikka seda, et inimese poolt ehitatud terviklik ja kohtkindel (maaga ühendatud) asi kannab nime ehitis ja sellele kehtivad karmid reeglid. Kes neid reegleid ei austa, võivad langeda ränga karistuse alla - kuni 10 000 eurot sunniraha eraisikule.
Siin saab kohe küsida. Kas üks puuriit või puuriidad on piisavalt terviklik asi? Tükkideks jupitud ja edasi halgudeks lõhutud küttematerjal ei paista oma monoliitsusega eriti silma. Vaatame, mida ütlevad niisuguse olukorra kohta kompetentsemad.
Advokaadibüroo Hedman Partners selgitab asja nii: haagissuvila laagriplatsil ei vaja omavalitsuse luba, samas on liivakast või paari vaiaga maasse kinnitatud laste kiik ehitis. Nii nagu liivakast on kindlalt piiratud alaga väikeste kivitükikeste (seda liiv ju on) kogum, on ka puuriit tükeldatud puutüvede kogum. Samuti kindlalt piiratud.
Kui paar maasse löödud vaia loetakse kiige puhul aluspinnasega kohtkindla ühendamise tunnusteks, siis miks ei saa lugeda puuriitade otsavaiu samuti ehitise tunnusteks?
Siit saab minna veel edasi. Kui niisugune avatud puuriit on liiga vähe ehitis, siis võib selle katta kile või muu kaitsematerjaliga. Kas ta sel juhul on rohkem ehitis?
Enamgi - ühendame riitade otsavaiad üle halgude lattide või laudadega ja katame selle sõrestiku kilega. Moodustub midagi varjualuse moodi. See peaks igatepidi olema ehitis, täpsemalt öeldes selle alaliik - rajatis. Vedades ümber riitade veel kile, näiteks kaitseks tuiskava lume vastu, tekib suletud ruum. Seda tuleks juba lugeda hooneks või puukuuriks. Või ei?
Selle jutu näol ei ole tegu targutamisega. Näiteks objekti klassifitseerimine hooneks, rajatiseks või puuriidaks (mitu halgu juba moodustavad riida?) sõltub lubatud minimaalsest kaugusest teistest hoonetest.
Eidel ja taadil on aias ka kasvuhoone. Ja nagu nimigi ütleb, on tõesti tegemist hoonega ja kaksipidi mõtlemist olla ei saa. Kuid hoonel ja hoonel on vahe. See seal koosneb ainult mõnest kaarest, milledele on kasvuhoone pikisuunas kinnitatud latid (vardad). Kogu sõrestik on kaetud kilega. Ka otstes on mõned pulgad otsaseinte moodustamiseks. Needki on kaetud kilega. Isegi ust pole sellel konstruktsioonil. Lihtsalt kile hõlmad ühes otsas hoitakse rohkem lahti või koos. Niisuguse sõrestikuvisandamine paberile kõigi oma detailidega võtab aega alla minuti ja tegemine kodustes tingimustes paar-kolm päeva.
Võib küsida, et mida on nüüd halba selles, et Riigikogu ja valitsus on asunud ehitusalast paberimajandust korrastama? Ja polegi, kuid meetodile, kuidas seda tehakse, on raske nime leida.
Nimelt öeldakse Ehitusseadustiku Lisas 1 selgesõnaliselt, et teatud ehitiste, millede hulka kuuluvad ka siin varem nimetatud puuriit ja kasvuhoone, millede pindala on 20...60 m2 ja kõrgus alla 5 m, seadustamiseks tuleb Ehitisregistrisse elektroonselt sisestada nii ehitusteatis kui ka ehitise projekt.
Kõigepealt see elektroonne sisestamine, mida inimestelt nõutakse. Paljudel pole vastavat oskust või on tema teadmised arvutiasjanduses veelgi viletsamad. Seda elektroonset suhtlemist EHR-ga peaks korraldamine kohalik omavalitsus ja nii et eidel ja taadil poleks vaja mööda küla joosta ja abilisi otsida.
Kuid kordades hullem on puuriidale (või tema kilekatusele) ja elementaarseimale kasvuhoonele ning muudele niisugustele lihtsatele asjadele projekti nõudmine. Seejuures, nagu võime lugeda ka internetileheküljelt www.seadustamine.ee, peab olema tegemist pädeva projekteerijaga, kellel on MTR registreering. Nii et taidlus raha kokkuhoidmise eesmärgil jääb ära. Muidugi võiks eeldada, et mis see siis ikka on, guugeldan välja paar aadressi ja asi saab korda.
Paraku on asi naljast kaugel. Kõigepealt vähemalt kolmveerand neist, kelle poole pöördutakse, ei vasta või teatavad, et nad on lisatööde võtmiseks liiga hõivatud. Ülejäänutega saab rääkida ja rääkimise tulemus on, et odavaim hind, et näiteks eelkirjeldatud ukseta kilekasvuhoonekesele projekt teha, on 960 eur. Teine ei ütle hinda kohe, vaid küsib: kas on ikka olemas projekteeritava kasvuhoone aluspinna geodeetiline mõõdistus - geoalus, mis ei ole vanem kui üks aasta? Kui ei ole, siis on nõus selle ise lahkesti ära tegema. Loomulikult lisatasu eest.
Tegelikult see geoalus ongi olemas, kuid 9 aastat vana ja loomulikult see ei kõlba. Sest krunt kiigub nagu pilpatükk merelaineil ja kui pole kõige värskemaid andmeid, võib kasvuhoone küliti või isegi üle ääre kukkuda.
Kui nüüd kellelgi on paar üle 20 m2 kasvuhoonet ja sama pinnaga puuriit või puude katusealune, peab ta eidele-taadile saabunud meilivastuste alusel nende projektidele arvestama kuskil 3000...4000 eur. Seejuures on need projektid täiesti mõttetud (v.a. muidugi raha röövimine ühtedelt ja toppimine teiste taskutesse). Neid ei ole vaja ehitamise juures. Ka omavalitsusel ja Päästeametil pole vähimatki huvi selle vastu, kas kellegi kilekasvuhoonel on lattide vahe nii või naasugune.
Seaduseandja on teinud siin kaks viga. Esiteks ei defineerita objekte piisava täpsusega või kui loeme definitsioonid täpseks ja piisavaks, on puuriit rajatis nagu liivakastki. Ja kuna ta on rajatis, mille suurust me muudame, tuleb omavalitsusse perioodiliselt saata teatisi selle suuruse ja vähenemise kohta. Samuti teatada, kui viimane halg läks ahju.
Teine viga on, et meil on küll rakendus-, muutmis- ja muutmise muutmise seadused. Kuid ikka ei suudeta või ei taheta aru saada, kuidas toimib tegelik elu. Praegusel juhul pannakse inimesele kohustus koos 10 000 eurose sunniraha ähvardusega ja jäetakse tema mureks, kuidas ta küsimuse lahendab.
Aga projekteerijad tabavad selle sundolukorra ära ja väljspool igasugust kahtlust küsivad mitmekordset tasu. Seejuures elab veel näiteks meie pensionäride enamus allpool suhtelise vaesuse piiri. Osa isegi absoluutses vaesuses. Erinevalt neist, kes neid nöörivad. Ja selge nöörimine see on, sest tegemist on ainult eelprojektiga. See on sisuliselt ainult üks kriipsu-juku, kus pole näidatud materjalide mõõtmeid, pole tehtud tugevusarvutusi ega muud keerulisemat.
Paras tunniajaline töö koolõpilasele!
Mida siis teha? Kõige lihtsam ja kõige silmakirjalikum on vastata, et olgem inimesed ja lahendagem küsimused terve mõistusega. Vastastikuse arusaamise korras ja vastavalt oludele.
Inimesed oleme ju niikuinii ja hundid ka ning seda teati juba väga ammu - homo homini lupus est. Terve mõistus siin ei aita, sest ebaterve seadus on hierarhiliselt kõrgem ja teda toetavad politsei, kohus ja vangikong.
Arusaamisest ja oludestki pole samuti abi, sest see on nagu mõõta asju kummist mõõdulindiga. Sulle nii ja talle naa ja üldse öeldakse, et kus kaks eestlast (või juristi), seal on kolm arvamust. Nii sünnivadki aastatepikkused kulukad kohtuvaidlused, mis lõppevad enamasti seetõttu, et edasikaebamiseks instantse lihtsalt rohkem pole.
Mida veel üle jääb? Minna linna elama? Pühkida Eesti tolm jalgadelt? Nöörida võimalust mööda teisi? See viimane on kõige käepärasem. Koorem ehitusjäätmeid kohe metsa, sest kuidas ma seda prügilasse vean, kui raha asemel on võlad? Kuigi selle seaduste abil röövitud projektiraha eest võiks oma transpordiga prügilat külastada vähemalt kümme korda. Just nii tegelik elu toimibki, midagi ei juhtu põhjuseta ja kõik on kõigega seoses.
Võidakse öelda, et kõik eelkirjutatu on ainult ilus jutt. Kuid kus on faktid, tõendusmaterjalid? Nad on olemas, kuid seal on väike konksuke. Kes on nii nutikas, et taipab kergele kasvuhoonele värskeimat geoalust nõuda, on ka nii taibukas, et lisab oma hinnapakkumisele hoiatava konfidentsiaalsusteate. Niisiis, nagu öeldakse, lõuad pidada ja edasi teenida!
