Miks viskavad kauplused korralikku toidukaupa ära?

 (17)
Anders Torell
Anders TorellFoto: Tiit Blaat

Märtsi lõpus käivitas Briti Suursaatkond kampaania "Toidame 100 000", mille eesmärk on ümber jagada jaekauplustes müümata jäävad toidukaubad, et need jõuaks toiduabi vajajateni. Mul oli au kampaania avaseminaril Rimi kogemustest rääkida. Olen seda meelt, et tegemist on toetusväärt ja igati teostatava algatusega, kui sellelt rajalt õnnestuks mõned takistavad kivid eest ära veeretada.

Hinnanguliselt visatakse Eesti kaupluses ära üle 7000 tonni toidukaupu aastas. Rahas mõõtes moodustab see umbes 2% jaekaubanduse käibest ehk me räägime kokku enam kui 100 miljonist eurost, mille siinsed jaeketid korstnasse kirjutavad. Või õigemini – mille tarbijad kaude oma taskust kinni maksavad.

See on tegelikult hirmuäratavalt palju tonne ja eurosid, mida saaks kasutada senisest hulga mõistlikumalt ning sellele saame kaasa aidata meie kõik, mitte ainult kaupmehed ja toidutööstused, vaid paljuski ka tarbijad ise. Pealegi, uuringute kohaselt toimub kõige suurem raiskamine hoopiski kodumajapidamistes mitte tööstuses või kaubanduses. Seega on küsimus nii tootjate, müüjate aga ka tarbijate teadlikkuses ja mõtteviisi muutuses ning loomulikult soovis see muudatus ellu viia.

Toit kui kompensatsioonimandaat

Miks on üleüldse kaubanduses tekkinud säärases mahus toidu ülejääke? Praeguse olukorra tekkepõhjus on paljuski emotsionaalne. Tundub, et kunagine defitsiidiajastu ja tühjad letid muserdasid Eestis ja tegelikult ka teistes Balti maades erinevaid põlvkondi nii, et praeguseks on pendel liikunud teise äärmusesse, kus tarbijad soovivad kunagist kaubapuudust igati kompenseerida ning tahavad tõestada, et meil on kõike küllalt ja et me suudame seda endale ka lubada. Seda kõike raamistab veel nõudlik käitumine kaupmehe suhtes.

Seotud lood:

Ükski poodnik pole rõõmus, kui tarbijapressis või sotsiaalmeedias ilmuvad fotod n-ö auklikest riiulitest või pruuniplekilistest banaanidest. Kaupmees kuulab klienti, kes tahab näha kauplust, kus letid on külluslikult täis ning puu- ja köögivili väga ilus. Samas tuleks muidugi selguse huvides lisada, et plekid banaanidel ei tähenda sugugi seda, et nad oleks söögiks kõlbmatud. Seega on kõigi osapoolte koostöös loodud olukord, mis paratamatult sisaldab endas eetilist konflikti – tegemaks ruumi uuele toidukaubale, tuleb vanem toit halvemal juhul lihtsalt ära visata.

Enamus kliente sellele vaevalt poeskäigu ajal mõtleb. Mõnes teises riigis, kus teadlikkus suurem, on aga lood teised. Näiteks Saksmaal olen näinud, kus kampaaniatootena müügis olnud värske hakkliha oli otsa saanud ning seejärel oli letile pandud silt umbkaudu järgmise sõnumiga: vabandame, et hakkliha on otsas, kuid mõtelgem ka sellele, et kui hakkliha oleks üle jäänud, siis oleks tulnud see ära visata.

Toidu viib prügikasti segane seadus

Eetiline konflikt saab juurde veel uue mõõtme, kui mõtleme sellele, et Eestis elab kümneid tuhandeid puudustkannatavaid inimesi, kes rõõmustaks igat sorti abi üle. Kaupmehed kindlasti aitaks siin võimalust mööda kaasa, kui seadus toetaks üheselt mõistetavalt sellist mõtte- ja tegutsemisviisi. Praegu kardavad paljud, et toiduabina tehtava annetuselt tuleb ettevõttel tasuda erinevaid makse ning seetõttu on jaeketil lihtsam toit prügikasti visata või siis loomasöödaks saata. Tegelikult võiksid seaduses sellekohased erandid võimalikud olla.

Samuti puudub Eestis ka usaldusväärne heategevusorganisatsioonide võrgustik, mille kaudu oleks võimalik need sajad tonnid toitu abivajajateni toimetada. Toidupank teeb küll head tööd ja laieneb pidevalt, ent paraku mitte piisavalt kiirelt, et saavutada vajalik mastaabiefekt.

Kahju ja veidi piinlik on aga selle üle, et teema tõstatamiseks ning siinsete tarbijate ja siin tegutsevate ettevõtjate, üldse kogu ühiskonna ülesraputamiseks on Eestis vaja britte. Paraku peegeldab see mõneti ka siinmail levinud suhtumist asjadesse, toitu, oma õigustesse ja ka kaasinimestesse. Tihti on meie poes ühe toidugrupi osas valik suurem kui kusagil välismaal – vähendada seda ei tohi, sest see toob kaasa klientide meelepaha, kuid kaupa ära visata võib, sest sellest on suuremal enamusel tarbijatel ükspuha.