Mis paistab euro tagant?
Jah, pangakontorites trügiti uue aasta alguses tavapärasest rohkem, mõni kaupmees ei nõustunud vastu võtma “võõraid” münte, aga suures plaanis asi toimis ja päris hätta jäid vähesed. Ning selle eest saime ka euroala vanematelt vendadelt tublisti kiita.
Nüüd, mil me eurole üleminekust ja meie oma armsate, ilusate piltidega kroonide kadumisest enam ei räägi, muutuvad tähtsamaks hoopis muud teemad. Lootustest ja kartustest koosnenud eurokardin on eest tõmmatud. Oleme ühe seltskonna võrdväärne liige.
Tähtsaks saab see, mida uue rahaga aasta Eestis kaasa tuua võib. Nii enda kui teiste tegevuse tagajärjel.
Poliitikute retoorika rõhutab, et investorite usaldusväärsus peaks tõusma, tooma siia uut raha, looma uusi töökohti, sealtkaudu kasvatama sissetulekut ja elavdama tarbimist. “Eeldused majanduskasvuks ja pensionitõusuks on olemas,” lubasid poliitikud lahkel suul.
Teistpidi muutis euro meie seisu teiste euroriikide, eriti muidugi kõige lähemal asuva euroriigi Soome omaga paremini võrreldavaks. Pealiskaudnegi vaatlus näitab, et hindade mõttes oleme teistega vägagi võrdsed.
“Hindade suurem määraja on maailmaturg oma hinnakõigutamistega,” ütlevad analüütikud. Ning sedagi, et veel võivad kallineda toornafta ja mootorikütus. Lahtrisse “Oodatav hinnatõus” võib kirjutada puuvilla (ehk rõivad), riisi, suhkru. Eesti Pank ennustab tänavuseks hinnatõusuks 3,5%, mis mulluse tõusu selgelt üle lööb.
Kuid olles võrdne kupüürilt ja hinnasildilt, on meil ometi keskmise europalgani veel väga pikk maa. Jah, mõnedes ettevõtetes ja tegevusaladel, kus toodangut Eestist välja müüakse, palgad juba tõusevad. Elektroonikat tootvates ning puitu ja metalli töötlevates firmades on loodud uusi töökohti. Ametlik tööpuuduse näitaja on kuust kuusse vähenenud.
Kõigest sellest aga kindlasti ei piisa, et viia tasakaalu hinnad ja sissetulekud. Siin on lootus valitsusel, kes saab teha majandust ergutavaid otsuseid, ning ettevõtjail, kes saavad tootmist muuta üha efektiivsemaks.
Seni kuni suur osa meie palgasaajatest töötab endiselt kellelegi allhanget tehes või “odava tööjõuna”, läbimurret palkade osas loota pole. Vaja oleks ettevõtteid, kes tegutseksid tulusamatel tegevusaladel.
Väidetavalt on paljud töökohad, millel lähiaastatel töötama asutakse, veel loomata. Miks ei võiks Eesti olla üks paiku, kus ja kuhu neid looma asutakse?
