Piret Tali: tänavalaatade kiluvõileiva hind ei väsi mind üllatamast

Kui 1990ndad läksid ajalukku vahvlite ja suhkruvatiga, siis tulevikus loetakse 2019. aasta juubelilaulupeo ja festivaliürituste kajastustest spiraalkartulite hinna kohta. Kuis ikka kartulivabariigi rahvas suutis oma mugulaid väärindada.

Kui juhtud kaubanduse või toitlustuse ulmelisi hindu kritiseerima, visatakse nipsakalt: “Ära siis osta, kui maksta ei jaksa!” Või langetakse enesehaletsuslikku monoloogi teemal “vaevu tuleme ots otsaga kokku”.

Küünilisus hinnapoliitikas ei ole seletatav inimeste sissetulekute kasvuga, vaid pigem elustiili ja elujärje üldise paranemisega – ikka algupärasema, naturaalsema, looduslikuma suunas. Ja selle eest tuleb ka rohkem maksta. Ainult et mitte alati pole see, mille eest maksad, just see, mida saada tahtsid.