See kallis oma riik

 (4)
See kallis oma riik
Peeter KaldreAutor: Valdek Alber

Kuuldavasti on lätlased eestlaste peale väga solvunud. Põhjuseks Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklid, milles tehakse maatasa Läti kaitsevõimekus. Hiljutine Postimees pani oma artiklile lausa sellise pealkirja: “Eesti suurim julgeolekuoht on Läti”.

Tõepoolest – Läti omaaegne otsus minna täielikult üle palgaarmeele on tekitanud olukorra, kus neil on 1700-liikmeline sõjavägi ning sõja korral suudetakse välja panna 12 000 meest.

Tuleb hakkama saada Lätita

Võrdluseks: Eestil on 5000–6000 meest ja sõja korral kuni 40 000.
Lisaks on lätlastel relvastuses ainult kergerelvad. Läti kulutab kaitsele vaid 1% SKTst, Eesti aga 2%. Ehk nagu üks asjatundja tabavalt lausus – sõja puhkedes võib Läti kaitsevägi kusagil tagalas jahukotte ja sildu valvata, sõdimiseks ta ei kõlba.

Läti rahvusvaheliste suhete instituudi teadur Raimonds Rublovskis kirjutab, et NATO riigi julgeolekut ei taga mitte raua kvantiteet ja sõdurite hulk, vaid NATO kollektiivkaitse. Et Eesti kaitsemudel võtab eeskuju Soomest, kes ju ei ole NATO liige. Ja pealegi ei lubavat Eesti ega Läti väiksus ning vaesus raisata ülemäära raha kaitsele.

Ega palgaarmeel iseenesest ju midagi viga ole – paljud NATO riigid on selle tee valinud. NATO nn targa kaitse kontseptsioon peaks nagu õigustama suunda, kus väiksemad riigid arendavad välja oma spetsiifilise lahingvõimekuse ega mõtle nii palju mingile müstilisele totaalkaitsele olukorras, kus nähtav sõjaline oht justkui puuduks.

Ometigi on ju eestlastel ja lätlastel ühesugune ajalugu ja samasugune geograafiline asend. Island võib endale lubada olukorda, kus tal armee puudub, sest tal ei ole naabruses potentsiaalset vaenlast. Belgia ja Holland võivad midagi või kedagi kartmata kaitsekulutusi kärpida. Kuid nii Eesti kui Läti asuvad hambuni relvastatud naabri kõrval, kes sõjakäiguga Gruusia vastu on juba näidanud, milleks ta võimeline on.

Panemata kahtluse alla NATO artiklit nr 5, on kõik sõjalised asjatundjad sedastanud, et enne kui NATO abiväed kohale jõuavad, peab liikmesriik suutma mõnda aega ise vastu pidada. On ülimalt kahtlane, kas Läti on selleks võimeline. See aga tähendab, et lisaks idapiirile peab Eesti olema valmis ka oma lõunapiiri kaitsma. Seega väita, et Läti on Eestile julgeolekuoht, ei olegi nii tuulest tõmmatud tõdemus.

Millist Eestit me tahame

See ütlus, et rahvas, kes ei suuda toita oma sõjaväge, hakkab toitma võõrast, kehtib ka paljudes muudes valdkondades.

Oma riik on loomulikult kallis lõbu, kuid rahvas, kes tahab seda riiki hoida, peab olema nõus sellega, et riigi juurde kuuluvad teatud institutsioonid ja atribuutika. Eestiski arvavad paljud, et tühja sest Estonian Airist – laseme ta pankrotti, küll keegi ikka meie eest lendab. Või et paneme keskkonda kahjustava ja kulumahuka põlevkivitööstuse kinni. Tõmbame aga kaabli Soome ja võtame sealt elektrit.

Ja mis need põllumehed undavad, et neil on tootmine kallis ning Euroopa Liidu toetused väikesed. Paneme poe kinni ja naudime Hispaania või Kreeka odavaid põllusaadusi. Tegelikult poleks meil ju vaja ka ministeeriume ja parlamenti, sest Brüsselist tulevad direktiivid ajavad samuti riigijuhtimise ära. Oma raha on meil niikuinii läinud, mingu siis ka lipp ja vapp!

Siit edasi aga ei pea enam küsima, et millist riiki me tahtsime, vaid kas me üldse seda tahtsime.