Toomas Paul: Kuidas iseloomustada aega, millesse inimkonna avangard on jõudnud?

 (421)
Toomas Paul: Kuidas iseloomustada aega, millesse inimkonna avangard on jõudnud?
Corbis/Scanpix

Võib öelda, et elame postkristlikus, post­kommunistlikus, post­industriaalses jne ühiskonnas. Iga selline nimetus nendib, et mingi faas on läbitud.


Mõned iseloomustustest, nagu poststrukturalism, on kasutusel vaid tsunftisiseselt. Ent näiteks postmodernismist räägivad kultuuritegelased nii palju, et see termin on kõigil teada. Skeptilis-hedonistlik tunne, et kõik kultuurivormid on lõpule viidud ja ammendatud. Jääb üle vaid nendega mängida, neid uutmoodi kombineerida, korrata – juba jutumärkides – seda, mis teised on öelnud. Selline on ka minu siinne mõtisklus.

Üks tabavamaid termineid on posthumanism. See viitab uusaja ja valgustuse, ajaloo ja progressi lõpule. Elame ajas pärast ideoloogiaid ja totaalseid diskursusi, pärast kolonialismi ja imperialismi. Jumala surm, mida Nietzsche kuulutas XIX sajandi lõpus, jätkub terve rea surmade ja enesetappudena: autori surm, reaalsuse surm, tõe surm. Oleme närtsinud nagu kauaks vaasi jäänud lilled. Vaheta vett, palju tahad, neil ei ole ju juuri. Nii on ka inimese erilisuse ideega. Soovunelm.

Meie loomuomane hoiak

Humanism – inimese ülimaks pidamine – ei ole loomulikult kuhugi kadunud. Ega kaogi. Tema elujõulisuse üheks ilminguks on näiteks transhumanism – inimese tuunimine tehniliste vahendite abil. Eesmärk on parem tervis, pikem elu või isegi surematus, vaimsete ja füüsiliste võimete suurendamine, ajuarvuti interface jms, mida üritatakse saavutada inimese genoomi muutmisega, elektroodide implanteerimisega ajju, neurofarmakoloogia abil jne.

Paar nädalat tagasi peetud arvamusfestivalil valitses vaimsus: “Me põhineme valgustusajastu filosoofidel ja nende teostel, mis on suunatud sellele, et inimene on iseenesest väärtus. Selle põhjal võimegi oma arvamust avaldada selliselt, et peame austama teisi ühiskonna liikmeid, kes meie kõrval on.”

Humanism on inimolendite loomuomane hoiak oma liigi suhtes. Vana-Kreeka filosoof Xenophanes nentis: “Kui härgadel ja hobustel ja lõvidel oleksid käed ja nad oskaksid kätega maalida ja teha asju nagu inimesed, siis hobused teeksid üllaste ratsude sarnaseid, härjad uljaste härgade sarnaseid jumalakujusid ning iga liik kujusid oma kujutise järgi.” Just nii see on. Inimene ei saagi teisiti, kui pidada iseennast targaks (homo sapiens sapiens) ja armastusväärseks Looduse Krooniks. Eirates kangekaelselt loodusteaduse vastikuid väiteid.

Teadus on teinud kindlaks: universum on täiesti ükskõikne. Ei hooli millestki. Just seda on tavakodanikul raske taluda. Ta ei suuda leppida sellega, et kõiksus pole ei hea ega kuri, ei jõhker ega leebe, vaid lihtsalt tundetu. Ilma mingi tagamõtte või eesmärgita. Universumi aluseks pole ei plaane, kavasid ega sihte. Käib üks sihitu sebimine ja sekeldamine.

Ka eluslooduses ei ole miski ega keegi kõrgem ega madalam. Loeb ainult geeni, indiviidi või liigi kasu. Eduka eesõigus paljuneda. Ja – meie planeedil kehtivad siin tugevaima, s.t inimese loodud väärtusskaalad. Toome näite.

Maailma esimene “julmusevaba kotlet” on juba ära söödud. Peter Singeri arvates ei tervita kunstlihale üleminekut vaid kivist südamega inimesed. Mäletsejate liha toiduks kasvatamine soojendab planeeti ja reostab tulevikku, kus sajad miljonid inimesed võivad saada kliimapagulasteks.

Laboriliha ei röhitse ega puhitse metaani. Samuti ei tooda see väljaheidet, mis muudab tarbetuks massifarmide reoveereservuaarid, mida on vaja sõnnikukoguse haldamiseks.

Singer langetab otsuse: “ÜRO põllumajanduse ja toiduorganisatsiooni sõnul ületab kariloomade toodetud kasvuhoonegaaside kogus kõigi transpordivahendite (autod, veoautod, lennukid, laevad) oma kokku. On arvutatud, et suurte lehma- ja lambakarjadega riikides moodustavad kariloomad poole kogu riigis toodetud kasvuhoonegaasidest. Kui see vastab tõele, ei aita fossiilkütuste asendamisest puhta energiaga. Peame vähendama kariloomade arvu planeedil” (EPL, 7.08). Surm rohusööjatele loomadele, kes lasevad kõhugaasi! Et veel rohkem inimesi mahuks planeedile.

Suhtumine meie saatusesse

Gilbert Harman arutleb: kas moraalipõhimõtteid saab kontrollida samamoodi nagu teaduslikke hüpoteese – katse ja vaatlusega? Teadusliku vaatluse seletus on maailmas (vaatleja suhtes väline), samas kui moraalse vaatluse seletus on vaatleja psühholoogilises seisundis (vaatleja suhtes sisemine). Seepärast peaksime tegema järelduse, et moraalifakte pole olemas.

Loe veel

Harman nimetab seda seisukohta moraalinihilismiks. “Niisiis on eetika problemaatiline ja nihilismi tuleb võtta tõsiselt. Nihilism on doktriin, mis väidab, et pole olemas moraalifakte, moraalitõdesid ega moraaliteadmist. See doktriin suudab näidata, miks moraalifaktidele viitamine ei aita seletada vaatlusi – see, mida pole olemas, ei saa ka midagi seletada. Nihilismi äärmuslik versioon väidab, et moraal on lihtsalt pettekujutlus: miski pole iial õige ega vale, õiglane ega ebaõiglane, hea ega halb. Selle versiooni puhul peaksime moraali hülgama, täpselt samuti nagu ateist hülgab usu, kui on jõudnud otsusele, et usulised faktid ei aita vaatlusi seletada. Mõned äärmuslikud nihilistid on isegi kinnitanud, et moraal on lihtsalt religioonist tulenev ebausu jäänus.” Loogiline.

Posthumanistlik maailmapilt ja elutunne ei tarvitse tingimata tähendada humanistlike väärtuste eitust. Ta on humanistliku ontoloogia eitus, sügavam ja praktilisem äratundmine, mida see ikkagi tähendab, et inimene on üks evolutsiooniline sattumus teiste seas. See on kaugelt rohkem kui lihtsalt teadusliku-ilmaliku maailmapildi tunnistamine endale kohaseimaks enese­-
määratluseks.

Posthumanism on aus ja kaine ka suhtumises inimsoo saatusesse. Mis vahet sellel on, kas inimtõug valitseb Maad veel kaks sajandit või kakssada tuhat aastat? Universum kui selline toimib oma seaduste järgi ja stohhastiliselt. Kui juhuslikult – või paratamatult, mis vahet seal on? – tekkinud orgaanilisel elul puudub mõte ja selle “arengul” siht, siis on täiesti ükskõik, kunas see otsa saab. Kellel sellest peaks kahju olema?

See kehtib nii kauge kui lähedase tuleviku suhtes. Timo Vihavainen küsib: mis tähtsust on sellel, kas kriis lõpeb ja kas majanduskasv lakkab nüüd või kunagi hiljem? Kuigi ükski asjaomane ringkond ei ole kiirustanud sellele põhiküsimusele vastama, on kõik arenenud riigid võtnud kohustuse majanduskasvu jätkata ning see on nende esimene ja tähtsaim mureobjekt. Rongist ei tohi maha jääda, kuigi ei teata, kuhu see viib ja miks õieti peab mingis rongis istuma.

See on alles algus

Olgu selle teoretiseerimise ja filosofeerimisega kuidas tahes, tehnoloogia areneb omasoodu edasi. Uusmeedia festivalidel kohtab kunstiprojekte, mis on pealtnäha meelelahutuslikud, kuid sisu poolest edendavad teadusuuendust.

Täiesti mõistetavalt vastumeelsem kui naturaalse veisekotleti söömine on liigikaaslase oma käega tapmine, olgu või õiglases sõjas demokraatia kehtestamiseks. Varsti ei ole seda enam vaja. Juba praegu asendavad hävituslendureid droonid.

Nii nagu keegi ei pese linu kurikaga pekstes – arvatavasti enamik ei teagi, et enne seepi käis pesemine nõnda –, nii ei sõdi tulevikus enam noored mehed, vaid intelligentsed robotid. See on alles algus. Mehitamata õhusõidukid on valmis kolima sõjandusest teedele ja tavaellu.

Mis järgneb posthumanismile? Paistab, et oleme jõudnud posthumaanse ajastu künnisele. Juba 1979. aastal nentis Briti arhitekt, õppejõud ja kriitik Cedric Price: “Tehnoloogia on vastus, kuid mis oli küsimus?”

Ja kes oli see, kes küsis?