Ukraina iseseisvuse alused: päike, kultuur ja Odessa

Mis võiks olla ühe riigi iseseisvuse alustaladeks? Küllap mitu komponenti. Aga kolm võiks neist olla peamised: keel, kultuur, territoorium.

Olgu see Eestikene kui tahes väike ja nõrguke, aga siin elades tajun neid kolme küll.

Uitasin hiljuti nädala imeilusas Odessas. Odessiidid korraldasid seal kultuuripidu – “Odessa on Euroopas”. Olles ju üks linnadest selles riigis, mille majandus on üsna käpuli, elab see Musta mere äärne Pariis kõigi ja kõige kiuste tormilist ning rikast kultuurielu. Ja linnal endal on vähemasti nende kolme komponendiga asi korras. Oma “keel”, oma kultuur ja oma territoorium. Mis sellest et president Porošenko pani justkui venelaste õrritamiseks kohalikuks kuberneriks endise Gruusia presidendi. See-eest pole jälle kohalik peatänav kunagi kandnud Lenini nime. (Mujal ju kandsid. Isegi Võrus. Enne oli Jüri, siis Lenini, nüüd õnneks jälle Jüri tänav.)

Linn kus elas üle saja rahvuse, kus esimene ajaleht oli prantsuskeelne, kus veel 150 aastat tagasi oli vesi kallim kui vein ja veiniga pesti pead… Kus majade all laiub maailma suurim tohutu labürindivõrk (2500 kilomeetrit).

Kõigele lisaks Tallinna sõpruslinn, kus maksevahendiks kohutavalt devalveerunud grivna (1 euro = 23 grivnat). Muide, samas oli just grivna iidne maksevahend, hõbekangike, kust otsast raiuti tükke, kui vahetusraha oli vaja – sealt omakorda sündis rubla, s.t tükike grivnat.

Aga linn ise on päikest täis, peatänav Deribassovskaja naudib kolmekümmet kuumakraadi, ja kui pilgu maha lööd, võid näha šablooniga asfaldile trükitud telefoninumbreid, kõrval tütarlapse figuur. Rahvas teab oma keeli, kultuure ja territooriumi.

Telereklaamis küsib õpetaja geograafiatunnis poisikeselt: “Gde Ukraina?” Poiss otsib kaardilt, aga ei leia. Siis paneb käe südamele ja ütleb: “Tut!”

See rahvas küll käpuli ei jää. Minge vaadake, veenduge ise.