Laulame metsalinnud kurkideks!

 (3)
"Lauluga maale" salvestus Noarootsi vallas Roosta puhkekülas.
Foto: Bianca Mikovitš

Gerli Padari ettepanek näis üllatav, aga “Lauluga maale” saate palaval salvestamisel Noarootsis olnuks tõepoolest päris mõnus end värske kurgiga värskendada.

Ei, tegelikult Gerli Padar ei soovinud, et metsalindudest köögiviljad saaks, seda kindlasti mitte. Keel lihtsalt vääratas. Ja näitas niiviisi, kui lähedal samakõlalised sõnad meie keelekeskuses asuvad. Lauljatar tahtis hoogsalt hüüda “kurtideks!”.

Tühja sellest. Salvestatud telesaate võlu ongi selles, et tuleb järgmine võte, kurgid jäävad kõrvale ja kurdid astuvad asemele.
Kuigi usutavasti ei kurdistanud Roosta mändide all kõlanud laul metsalinde. Ehk nad vaid kohkusid valjust muusikast, lendasid vuhinal mõnda rahulikumasse paika ja jäid oma laulukorda ootama.

Niikuinii oli kohutavalt palav päev, ja vabatahtlikult poleks üks normaalne lind viitsinudki laulda.

Piiskade ja pisarateni

Gerli Padar ja Kaire Vilgats viitsisid küll laulda. Enamgi veel. Päev polnud just parim ühe telesaate ülesvõtmiseks ning laule lauldi teist, kolmandat ja neljandatki korda. No ütleme, isegi pisukeste piiskade ja pisarateni. Täpsemalt: higipiiskade ja nördimuspisarateni.

Kuigi lõpuks läks kõik hästi ja veel paremini ning 31. juulil saate seda ise ETV ekraanilt näha.

Algas kõik aga sellest, et rahva ette tuli Reet Linna ja hüüdis oma tavapärase reipusega, et…

Seotud lood:

Ei, ta ei hüüdnud midagi. Reet Linna hääl kähises kohutavalt, ähvardades mõne krõbekuiva lause järel lõplikult murduda ja mändide all istuva rahva vajaliku teabeta jätta.

Aga Linna ei jätnud jonni. Juba suutis ta kuuldavale tuua hoiatava lause, teemaks sõit kuumal päeval konditsioneeriga autos. Nimelt selle ohvriks oli ta hääl langenud.

Veel sai rahvas teada, et just nemad ise on saate tegijad ja peavad seda tegema nii suu, käte kui jalgadega. Ning et aplaus tuleb siis, kui laul algab, laul lõpeb ja üldse on aplodeerida kindlasti parem, kui niisama, käed rüpes, istuda.

Kaks pardikest korraga

Telerahva käsk on seadus. Peopesi taoti vastamisi vägevalt. Ainus, kes Linna kähehäälselt käsku miskiks ei pidanud, oli Maalehe astroloogi Igor Mangi koersõber Sulfa, kes iga natukese aja tagant keele oma veekaussi sirutas, ülejäänud aja aga rahva kehalõhnu salvestas.

Siia vahele natuke poolalasti tõde: mitte kõik inimesed, kes “Lauluga maale” salvestamise õhtul Roostal viibisid, ei huilanud ennastunustavalt laulda. Meri laksus ju siinsamas ning must tahvel rannariba serval kõneles, et õhk on 29 ning vesi 23 kraadi soe.

Nii jaotuski Roosta seltskond metsalisteks ja merelisteks, täpsemalt siis kaasalauljateks ja lainetes hullajateks. Ühel hetkel said need kaks seltskonda aga üheks.

“Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad,” kostis metsast merele Kaire Vilgatsi võimendatud hääl. “Kuid pardike on väike,” jätkas laulu rannaäärses vees hullanud tüdruk.

Kes on su kõrval?

Salvestusplatsil oli vahepeal veelgi kuumemaks muutunud. Reet Linna, häälest küll kähe, nõksutas laulude taktis puusa. “Loomulik vise ei kao,” ütleksid selle peale korvpallurid.

Pingiridade taga püsti seisjad nõksutasid samuti, heites vahepeal miskipärast kõõrdpilke vasakule ja paremale.

Jah, juba salvestuse eel oli Reet Linna rahvast selle ohu eest hoiatanud. Ohu eest, et su kõrval pole mitte su oma seaduslik abikaasa, vaid hoopis keegi teine. Seaduslik abikaasa aga vaatab hiljem saadet “Lauluga maale” ning küsib: “Kes see siis on, kes seal su kõrval seisab?”

Muidugi võib alati öelda et a) ma ei tea; b) olin seal üksi; c) ilmselt üks juhuslik naine Roostalt või d) veel midagi rumalamat, aga kindluse mõttes on siiski parem seista kahe prillidega vanadaami vahel ja laulda nii usinalt, et kaamerasse paistab ainult kurgunibu.

See koht on Noarootsi!

Laulurahva tagumistesse ridadesse tekkis elevus. Oma salvestuskorda toodi ootama Jüri Aarma.

Tõtt-öelda oli tema tekst üsna lihtne ja lühike ning sedagi ütlesid nad Gerli Padariga kahekesi. Samas oli see lause just see, mille pärast siia Noarootsi valda üldse tuldi.

“Noa-root-si!” hüüdsid Gerli, Jüri ja rahvas kaamerasse väega, millega viimanegi seni kangelaslikult kodupaika jäänud metsalind oleks võinud kurgiks muutuda.

Muidugi ei mahu Noarootsi vald vaid kolme saatejuhtide nimetatud tunnusesse (millistesse, kuulake saatest!).

Noarootsi on peaaegu 300 km² suur, tal on 100 km rannajoont ja mitu saart, lugematu arv liivaluiteid ja roostunud paiku, neli riiklikku kaitseala, 23 rööpnimedega küla ning ligi 900 elanikku.

“See on nii seatud, et aeg ei peatuuu-uu,” üürgas Gerli Padar umbes seitsmeteistkümnendat korda. Aga kuidas apsud ka salvestust segama ei püüdnud tulla, oli selge, et nüüd pannakse punkt. Teleaeg lihtsalt saab otsa ja algab simmaniaeg.

Õnnepäev juba möödas

Enne veel, kui mikrofon vutlarisse pakiti, tuli rahva ette Igor Mang ja ütles, et esmaspäeval ja teisipäeval võivad loteriiga võita ka need, kes tavaliselt ei võida.

Kõikidele, kes nüüd piletit ostma tormavad, tuleb kahjuks öelda, et Mang mõtles saate salvestamisele järgnevat esmaspäeva-teisipäeva, mis praeguseks on juba möödas.

Saade ise on aga õnneks veel ees.

Noarootsis salevstatud saade on eetris laupäeval, 31, juulil ETVs.

Juba eetris olnud saateid saab vaadata siit.