Jäädvustame Eesti elu: Külaskäik

 (1)
Tallinn ülevalt
Foto: Ilmar Saabas

Sõitsin külla oma vanale õpetajale, kes elas Põhja-Eestis. Olin temaga kohtunud mitmel korral klassikokkutulekutel ja olnud kirjavahetuses.

Tema oli veel ainus õpetaja, kes meie kooli õpetajatest elus oli.

Jõudnud kohale, parkisin auto ühe vaba platsi peale tuletõrjedepoo juures. Õpetaja elas suures kolmekorruselises majas kolmandal korrusel.

Ma olin oma tulekust ette teatanud ja mind võeti vastu nagu oodatud külalist. Perenaine hakkas kohe lauda katma – pirukavaagen, tassid... Ka minu toodud lilled asetas ta vaasiga lauale.

Aknast välja vaadates nägi ta minu autot ja arvas, et see auto tuleks sealt ära teise kohta sõita, sest see on pritsumeeste parkla. Sõitsin siis auto maja ette ja läksin uuesti treppidest üles.

Ülesse jõudnud, võtsin kingad jalast, läksin tuppa, istusin nurgadiivanile... ja kõik nagu peab, ainult, et laud on koristatud ja lillevaas ka ära vahetatud koos lilledega ja perenaist ei kuskil. Nähtavasti tegeleb kohviga köögis.

Niimoodi püüdes selgusele jõuda, milles asi, kui kuulen samme ja kurja häält, mis nõuab selgitust, et kes ma olen ja keda mul vaja on.

Ütlesin, et ootan oma õpetajat, mainides isegi õpetaja nime. Siis hakkas see naisterahvas naerma ja ütles, et tema on ka õpetaja, aga mitte minu. Ja arvas veel, et kui ta oleks minu õpetaja olnud, siis oleks ta mulle ikka orienteerumist ka vististi õpetanud. Siis juba naersime mõlemad.

Olin sattunud valele korrusele.