Jäädvustame Eesti elu: Väike küla Järvamaal


Projekt Tule maale
Foto: Priit Simson

Minu lugu räägib väikesest külast Järvamaal. Selle väikese ja minu jaoks suure väärtusega küla nimeks on Karinu. Seal elavad minu 90-aastane vanavanaema ja minu vanaisa. Olen seal veetnud oma elu kõikvõimalikud koolivaheajad ja pea kõik vabad nädalavahetused. Sinna lihtsalt tõmbab! Tõmbab kallite inimeste pärast, kes seal elavad ja tõmbab see talukoht, mida ümbritsevad mets ja järved. Seal vaim puhkab.

Väiksena oli maal alati põnev. Tihtipeale oli ka vend koos minuga Karinule asumisele saadetud. Küll ajasime kanu taga ja ehitasime onne. Käisime ujumas ja sõitsime vesirattaga. Kui suur osa linnalastest ei tee vahet lehmal ja lambal, siis mina võin end uhkusega maakaks pidada. Hommikuid alustasin tol ajal trepi peal kukega võidu kiredes ja õhtul ei läinud enne tuppa, kui olime mööda kastemärga muru joostes jalad puhtaks pesnud.

Keset küla asub suur, hetkel müügis olev mõisahäärber, mis alates 1921. aastast koolimajana opereeris. Kool suleti 1. septembril, aastal 1999 rahapuuduse tõttu.

Ka oma esimese armastuse leidsin Karinult. Kuna vanavanaema oli alati rääkinud, et Karinu mõisas kummitab, kolistasime tihti sumedatel suveöödel tolleaegse peikaga mööda mõisa. Suurest huvist ja uudishimust! Kahjuks oma silmaga ma ühtegi tonti ei näinud, aga ehmatusega tulin sealt tihtipeale ära, kuna peika pidas vajalikuks mõisapeal ära kaduda ja siis järsku mõne nurga tagant välja karata.

Seotud lood:

Eelmisel suvel ühel mõnusal nädalavahetuse suvehommikul värsket kohvi juues tulin järsku mõttele, et koliks õige Karinule. Vanavanaema maja teine korrus on alati tühjana seisnud. Miks mitte lasta see välja ehitada ja luua oma pesa kohta, mis on mulle alati nii tähtis ja eriline olnud! Sellest mõttest sai sekunditega unistus, kuna elasin ja töötasin pealinnas ja tundsin juba pikemat aega, et Tallinnas elamine pole minu jaoks. Õhk on paks ja linn närviline. Rääkisin sellest vanavanaemaga, kuna tegu siiski tema majaga. Tema oli nõus - ainuüksi sellepärast, et ta arvas, et see unistus unistuseks jääbki. Mina hakkasin pangaga asju ajama. See kõik võttis tohutu aja ja energia. Olin peaaegu käega löömas, kui enne jõule tuli vastus, et saame vajamineva laenu ning ehitusega alustada.

Tänaseks päevaks käib majas vilgas ehitustöö. Sisse kolida saame veel enne kevadet. Ma poleks iial uskunud, et unistused täituvad. Ja nagu sellest veel vähe oleks, on mul tekkinud juba uus ja veel suurem unistus. Kui ma vaid võidaksin lotoga, ostaksin ja renoveeriksin Karinu mõisa ära ja ärataksin selle uuesti ellu.

Ma olen väga õnnelik, et mul on võimalus kolida maale ja mida aeg edasi, seda rohkem kuulen, et noored pered kolivad linnast ära, vaiksemasse ja väiksemasse kohta. Olenevalt kohast on ka maal kõik eluks vajaminev käe-jala juures. Tulevikule mõeldes on süda rahul, sest igavuse üle kurta ei saa - maja omades ei saa töö kunagi otsa, õhk on alati värske ja lastel on suur õu, kus joosta ja mängida. Ärge kartke unistada, unistustel on komme täituda!