Lihtsad maainimesed vajavad jäädvustamist


MUSTLA
Foto: Arno Mikkor

Mis või kes vääriks jäädvustamist? Milline on see lugu ning mis teeb selle eriliseks? Arvan et need tublid naised, kes said kõigega hakkama ja ka mehed. Need lihtsad maainimesed väärivad jäädvustamist.

Kuna mina oma vanaisasid ei näinud ja vanaemasid ka ei mäleta üleüldse, siis tahan neist maali nende tublidele vanaemadele endale nende mälestuseks. Nad olid väga tublid naised said elus kõigega hakkama.

Kui minu vanaema Miina vanaisa Kristjan Rätsepaga poleks sünnitanud 21. sept 1919.a. oma viiendat last Hilda Pauliinat, minu ema. Kristjan oli kahes suures sõjas sõdur, kus ei tulistanud kellegi pihta, viimases sõjas 1918.a. koos oma vanema poja Karliga, kes oli 18ne aastane. Vanaisa Kristjan suri 52-aastasena sõjapõrutuste tagajärjel. Ema Miina jäi 47-aastaselt 3 poja ja 2 tütrega. Sõdade vaheajal olid nad Tartu Botaanikaaia rentnikud ja siis oli neil Tartus jänese kaupluse kõrval Rätsepa leivasaia poeke. Vanaisa tõi maalt talumeestelt jahu, vanaema ise küpsetas. Kui linnas elu kibedaks läks – tuldi majja ja küsiti kas olid punane või valge või mis kõik veel – kolisid maale nüüdsesse Vara valda.

Kui minu vanaema Roosi vanaisa Taniel Paapiga poleks sünnitanud seitsmendat last poeg Eduardi, kes oli minu isa. Neil oli 7 tütart ja 2 poega. Taniel suri 24.aug. 1920 kõhutõppe, kusjuures enne ehitas Tähemaa Algkooli maadel kasvatatud lina müügist maja Põrgu külla, enne veel ostis Sarapi krundi 12 ha maad, mida minu vanemad ema Hilda Pauliine ja isa Eduard harisid käsitsi. Olin 3 aastane kui viisin vanaema kaela seotud pudeliga neile vett juua põllule. Roosi jäi 31-aastasena 8 lapsega ilma meheta. Nüüd on minu emal Hilda Pauliinel ja isal Eduardil 3 last, 11 lapselast ja 21 lapselapselast praeguse seisuga...