Pendeldaja linna ja maa vahel: maalt läksin ära, aga linnas ei kodunenud

 (5)
Maalehe maal
AL24MAR06TartuRaudteejaam1.jpg
Foto: Aldo Luud/EPL arhiiv

Minu passis seisab, et olen sündinud 1947. aastal Elva linnas, seega sünnilt justkui linnainimene, aga tegelikult ikka põline maakas.

Jah, mu ema tõi mu ilmale Elva haiglas, kuhu isa ta Konguta vallast tõenäoliselt hobusega sõidutas. Alles viimasel rahvaloendusel sain ma andmestikku oma õige sünnikoha märkida. Miks dokumendid kunagi nõnda vormistati, ma ei tea.

Mu esivanemad on olnud põlvest põlve maainimesed, ka minu lapsepõlv ja kooliaeg möödusid täielikult maal. Pärast seda hakkasin õppima keemiat Tartu Ülikoolis ja minust sai pendeldaja linna ja maa vahel, kes hommikuti Tartusse ja õhtuti jälle koju maale sõidab. Nii on see kestnud praeguseks 45 aastat, sest TRÜ lõpetamisel tehti mulle ettepanek jääda tööle ülikooli analüütilise keemia kateedrisse ja ülikoolis töötan osalise koormusega siiamaani. Elukoht on asi, millega mul elus kuni nõukaaja lõpuni tõesti on vedanud. Ma olen ikka öelnud, et mu kodu on Tartule parasjagu lähedal ja samal ajal parasjagu kaugel, st parasjagu tsivilisatsiooni ja parasjagu privaatsust. Päris üksikus metsatalus või soosaarel elamist ma jälle ette ei kujuta ja ei taha.

Lapsepõlv ja linn

Mu lapsepõlveaastatel meil lähedasemaid linnasugulasi ei olnud, kõik olid ikka maainimesed. Vanaema käis Tartus küllaltki tihti ja minagi sain sageli temaga kaasa. Tal oli seal paar sõbrannat, kellele ta aeg-ajalt üht-teist maatoitu viis. Üks neist tegi pisut õmblustööd ja sel pinnal oli tutvus tekkinudki. Ta elas koos mehega kahekorruselise puumaja ärklikorruse pisikeses kööktoapugerikus, kuhu viis teiselt korruselt järsk ja keeruga trepp ning seda mööda tuli ka vesi üles kanda. Ma olen seal väga tihti käinud ja isegi lapse silmade läbi ei olnud seal meie iseenesest viletsate oludega võrreldes midagi meelitavat. Tutvuse arenedes tuli see sõbranna ka maale külla, mõnikord täitiski meie tellimused maal olles ning oli abiks kartulivõtul ja muudel töödel. Linna sõites sai ta ikka üht-teist maatoodangut kaasa.

Seotud lood:

Isegi kui külla ei mindud, võttis vanaema mõnikümmend muna või mõned võipakikesed kaasa, mille ta lihtsalt tänaval möödujatele ära müüs ja sellega veidi kuluraha sai. Turule mindi õuntega (seda tegi siis vanaisa hobusega). Vanaema põhilised käigud Tartus olid arsti juures käimine ja vajalike tööstuskaupade muretsemine. Toidukaupu muidugi ka, siinkohal meenub suhkrusabades seismine.

Vanaema oli üsna hädas, sest vanaisa ei armastanud linnas käimist ja kui talle midagi vaja oli, pidi selle tooma vanaema. Juhtus, et mingi asi ei sobinud, siis pidi vanaema selle tagasi viima ja ümber vahetama. Mäletan üht lugu mütsiga, paraja mütsi sai vanaema ostetud alles mitmendal katsel.

Ka mu ema ei tahtnud linnaskäike. Tema läks peamiselt ainult siis, kui tõesti enam muudmoodi ei saanud, lihtsalt niisama väga harva. Ja ütles ikka, et pea ükski maatöö ei väsita nii hullusti kui linnaskäimine. Tookord ma ei saanud temast aru, küll aga nüüd. Kuna linnaskäik võttis suurema osa päevast ja laps väsis ära, siis puhkasime selle vanaema sõbranna juures. Soojemal aastaajal istusime kas Toomemäel varemete kõrval vaatega tenniseväljakule või Emajõe ääres, kus paadimees soovijaid üle jõe viis. Nendeks puhkudeks osteti mulle ikka limonaadi ja saia.

Mäletan, kuidas vanaema mulle kord ülikooli peahoonet näitas ja ise ütles, et kord hakkad sinagi siin õppima. Algkoolipäevil käisime juba minu pealekäimisel ka paar korda etnograafiamuuseumis Veski tänaval. Veel käisime vanaemaga Peetri kirikus ja Raadi surnuaial. Kurvema koha pealt meenuvad Tartu varemed. Ma olin isegi öelnud, et Tartu pole mingi ilus linn, sest siin on ainult varemed ja Valga meeldib mulle hoopis rohkem.

Veel on meeles Tartu raudteejaam. Ühes ooteruumis oli suur Stalini kuju ja teises mingi suur maal. Aga seal müüdi ka viinereid (nii külmi kui kuumi) ja lapsele ikka paar tükki osteti. Jäätisemüüjad käisid isegi enne väljasõitmist vagunites ja siis ma nurusin endalegi Eskimo välja. Aga vaksalist linna poole minnes pidime alati mööduma jalutust mehest, kes istus raamil, mida ta käte abil edasi lükkas. Ta ees oli müts, kuhu alati mõne kopika poetasin.

Võõrandumine maalt

Igapäevane linnakäimine võimaldas väga lihtsalt korda ajada ka muid asjatoimetusi linnas ja sagedast poeskäimist. Defitsiidi tingimustes kujunes mul harjumuseks töö lõpu ja bussi väljumise vahepeal poode kammida. Maal oli kaubandusega nigelavõitu. Tollal kodus enam leiba ei küpsetatud ja leiva järel tuli käia kas Lähtel või siis Tartus. Mäletan, et kui näiteks läksin suvevaheajal korraks linna, tuli ikka tuua vähemalt kolm leiba. Leiba müüdi tollal lahtiselt ja ma pakkisin pätse kaasavõetud pruuni jõupaberi sisse, et neid tõeliselt võrgulisse kandevõrku panna. Pealegi võttis leib suure osa kandevõimest, mida tuli muude asjade ostmisel arvestada. Juhtus, et mõnikord tõime pätsi leiba ka naabrinaisele ja tema siis omakorda meile. 1971 valmis kohalik kultuurimaja ja kauplus, siis läks ka maal toiduainete ja igapäevakaupade saamine lihtsamaks. Leiva toomist kottide viisi loomadele söötmiseks meil küll ei olnud, tihti oli tegemist pere lauale mineva leiva kättesaamisega.

Samal ajal jäin maal nagu võõraks, koduküla rahvast ja ta rõõmudest ja muredest teadsin suhteliselt vähe, sedagi peamiselt ema kaudu. Maalegi tekkinud suurte majade elanikest ma paljusid peaaegu ei tundnudki. Mu peamine suhtluskeskkond oli Tartu linnas.

Seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aegadel suhtles meie pere tihedamalt ühtede sugulastega, kes olid Tartusse maja ehitanud. Käisin mõnikord ka ühe kursusekaaslase juures, kelle korteris oli pime köök ja vett sai ta kuskilt õue pealt. Mõlemal puhul ei midagi ihaldatavat.

1979.a. Tartus rahvaloendaja olles nägin väga armetuid linnakortereid. Kui millalgi seitsmekümnendate keskel valmis kooperatiivelamu, kuhu minulegi korter sai, ei tahtnud ma ikkagi kodunt ära tulla.

Linnas ma jälle pidin pidevalt arvestama mitmesuguste piirangutega. Olulisim neist oli kojusaamise võimalus. Mulle sai eluaegseks harjumuseks mistahes ürituse ja tööülesande juures kõigepealt mõelda, mis kell see lõppeda võiks ja kuidas ma siis koju saan.

Ometi olid sellise kahepaikse elu kaotused minu arust tunduvalt väiksemad kui hüved. Läbi terve nõukaaja pidasin ma linliku elulaadi hüvedeks kõigepealt sõltumatust igasugu sõiduplaanidest ja teiseks rohkemat vaba aega isikliku majapidamise puudumise tõttu. Arvasin ka linnainimeste tööpäeva olevat lühema ja rohkem kellast kellani. Et näiteks jaoskonnaarsti juures käimiseks polnud vaja ära kulutada suuremat osa päevast. Et olid ikkagi suuremad võimalused osa saada kultuurist. Maal oli vaikus, rahu ja puhas õhk, maal oli KODU. Nii et võiks öelda ka sedapidi, et maalt ma vähemalt osaliselt läksin ära, aga linnas ei kodunenud. Ometi tunnen, et armastan ka Tartut – see on minu nooruse, ülikooliaastate ja töötamise linn. Ja kui pole tükk aega linnas käinud, siis on jällegi soov üks linnareis ära teha.

Meenutus on avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga