Suure inimese müstilised märguanded


Suure inimese müstilised märguanded
Erakogu

Sakus maalilise rohelise künka jalamil on tugevast kivist tahutud pink. Selle kivipingi küljele on kirjutatud Ilmar Jürisson. Pingi pani 2012. aastal Saku vallavalitsus koos initsiatiivgrupiga Ilmar Jürissoni kui suurmehe mälestuseks tema 100 sünniaastapäeval.

Ta oli aastatel 1959-1979 Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi direktor ja 1979-1985 teadusdirektor. Sakus paiknev instituut oli tollel ajal üks kahest põllumajandusteaduse kantsidest. Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut asus Tartus. Instituutide arvukas teadlaskond olid headeks nõuandjateks põllumeestele ja „paremaks käeks” ministeeriumi töötajatele, kes teadlastelt sageli nõu küsisid.

Elades tänapäeva probleemide keskel mõtlen sageli liitmiste ideede üle. Kas ikka alati on liitmised õigustatud või otsustajatel puuduvad asjade edendamise paremad ideed. Olen ise kahe teadusinstituudi liitmise negatiivse tulemuse tunnistaja. Mõtlen ka sellele, et võib-olla võiks üksusi liita, aga sellisel juhul peaks leiduma võimekaid juhte nagu omal ajal Ilmar Jürisson, Elmar- Ants Valdmann, Hans Küüts, jt. Olen mures ideede pärast mis ringlevad ülikoolide ja teadusasutuste, koolide ja valdade liitmise kohta. Kas rohkem väikesemate ükstuste juhte, kes on asjaga kursis ja kellel on otsustusõigused, ei viiks elu paremini edasi kui kauged ja sageli asjatundmatud juhid.
Tahaksin siin kirjeldada mõningaid huvitavaid asjaolusid seoses Ilmar Jürissoniga. Ta oli tõeline julge laiahaardega võimekas juht. Ta toetas kunsti ja muusikat, oli ka Saku isand selle kõige paremas mõttes. Kui ta asulas ringi jalutas oli kogu Saku tema sära täis, tähelepanu jätkus tal kõigele ja kõigile.

Seotud lood:

Saatuse õnnetul tahtel pidi ta oma armastatud elutöö teisele loovutama. Kui kummaliselt pisike paistis ta siis Saku vahel jalutades. Aga ta vaim jäi ikkagi võimsaks. Mäletan hästi õhtupoolikut kui tema põrm toodi puusärgis instituudi saali, et järgmisel päeval austusavaldustega hüvasti jätta. Olin instituudis sama korruse kabinetis kui järsku tundsin, et Ilmar Jürisson on kohal. Tundes pisut kõhedust, läksin koridori, aga ükskõik kuhu ma ei läinud kogu maja oli teda täis.

Veel kummalisem seik juhtus ligikaudu 30 aastat hiljem. Endine instituut oli päris kokku kuivanud ja koosolekul arutati tulevikuplaane ning teemasid, mis ei haakunud kuidagi põllumajandusteadusega. Olime keldrikorruse koosolekusaalis, kus seintel rippusid tunnustatud põllumajandusteadlaste kunstnike maalitud pildid. Korraga kukkus Ilmar Jürissoni pilt kolksti seinalt maha. Hetkeks vaikikisid kõik. Kui koosolek lõppes läksin vaatama kas pildi nöör oli purunenud või konks murdunud. Ei ühte ega teist, nöör ja konks olid terved. Ma ei tea mida arvasid teised aga mulle tundus, et kunagine instituudi juht andis märku, et ei olda õigel teel.

Tal oligi õigus. Kunagist edukat instituuti ei ole enam.

Ilmar Jürissonil oli keeruline elukäik, millest me tema eluajal palju ei teadnud. Temast räägiti kui tõelisest kommunistist ja partisanist Pärnumaa metsades. Enne kui korraldasime 100 sünniaastapäeva ürituse, uurisime pisut tema tegevust nendel aegadel, et midagi halba hiljem päevavalgele ei tuleks. Selgus, et ta ei teinud kellelegi kurja, hoopis vastupidi. Pannes oma elusaatuse ohtu, päästis ta Pärnumaa talumehi siberiteele saatmisest, esitades nende kohta valeandmeid. Ta oli isamaa patrioot ja kasutas kavalalt oma positsiooni instituudi töö ja kogu põllumajanduse edendamiseks. Just selline tagasihoidlik põllukivi meenutav pink, maalilises Saku asulas, mille kujundajaks ta oli, sobib hästi Ilmar Jürissoni mälestust jäädvustama.

Rauno Volmar