Loosiõnn saatis 83aastase proua elu esimesele välisreisile

 (50)
Anna Kutsarit tabas reisivõit keset koduseid toimetamisi ja oli üsna kõva jahmatus.
Anna Kutsarit tabas reisivõit keset koduseid toimetamisi ja oli üsna kõva jahmatus.Sven Arbet

Telefonitoru haaranud Anna Kutsar ei teadnud, mida öelda, kui kuulis, et tema, kehvapoolse liikumise ja mitme tervisehädaga elupõline maainimene, võitis Maalehe tellimusega reisi Kreeka saartele.

Esimese hooga oli suur segadus.

“Eluaeg olen tahtnud teisi maid näha ja reisile minna! Igal aastal ootasin Maalehe tellimusega reisivõitu! Ja see tuli nüüd, kui mu tervis on nii vilets, et vaevu liigun,” imestas Anna elu keerdkäike ning lubas asja lastega arutada. Kiusatus oli suur. Aga kuidas ta oma valutava selja ning haiget puusa toetava kargu ja kepiga…? Ja oleks need veel ainsad hädad!

“Olen ju siin nagu mustas metsas elanud, kuskil käinud pole, midagi ei tea, ühtegi keelt ei räägi! Mis nad seal välismaal üldse söövad ja seljas kannavad? Mis sinna kaasa tuleb võtta?” ladus Anna küsimusi.

Kolm lehetellijat sõitsid Maalehe kulul Prantsusmaale, kolm aga võitsid reisi Kreekasse Kosile ja Rhodose saartele. Anna sattus Kreekasse minejate hulka, kus kavas laevasõidud ja mõnedki ronimisretked. “No kui inimene ikka võitis, siis ta ei peaks koju jääma. Küll me hakkama saame,” lubas Germalo reisifirma suurte kogemustega giid Ervin Org.

Ka Anna ise arvas, et saagu mis saab, tema kaupleb hanekarjale söötja ja kodule hoidja ning sõidab!

Ent neli päeva enne lendu Eestist Kosi saarele kestis segadus endiselt. Lapselapsed andsid küll mitmesugust nõu ja tütred tõid emale sobivaid riideid, kuid kui suur peab olema kohver? Kas lennujaamas peab pikalt käima? Millised poed Kreekas on? Kui kallid on seal asjad? Kui palju peab raha kaasas olema? Huh!

Seotud lood:

Näeks ikka ise ära!

Ka Annale toeks ja reisikaaslaseks asunud tütar Urve ei osanud kõigele vastata, sest temagi polnud enne välismaal käinud ega lennukiga lennanud.

Rohkete nõuandjate toel ja lapselaste eskorditult olid mõlemad naised igatahes õigel ajal Tallinna lennujaamas. Anna silmad särasid prillide taga kui briljandid. “Nii põnev! Nii põnev on,” käis ta erutusest kõrge hääl üle ootesaali.

Igaks juhuks tellisid Germalo kontoritüdrukud lennujaama ratastooli, et proua ei peaks kartma, kas jõuab ikka õigel ajal õigesse väravasse. Koos ratastooliga tuli kaasa tore noormees, kes aitas eakal reisijal turvakontrolli läbida, veeretas ta lennukiistmeni välja ning nii jõudis Anna lõpuks igale poole kohale veel enne teisi.

“Mind huvitab tohutult ajalugu ja arheoloogia ka. Eluaeg olen tahtnud näha oma silmaga kohti, mis on tähtsate sündmustega seotud. Ja nüüd ma võitsin selle reisi,” jutustas Anna üha uutele Maalehe reisisellidele, kellele söakas proua silma jäi.

Tasapisi selgusid ka maainimese võimete piirid: Kosi linnaekskursioonile hotellist kaasa võetud ratastool jäi kasutamata, sest Anna läbis treppidest, kitsastest tänavatest ja arheoloogilistest aladest takistusriba mängleva kergusega omal jalal.

“Ma ei taha ratastooli istuda, see olgu viimane võimalus,” seletas ta karguga vehkides. “No ja mul on ju see seljatugi ka ümber keha, see võib niimoodi paigast ära minna!”

Tunniajane paus rannas, kus järsust rajast laskujaid ootab lahesopis looduslik termaalveega bassein, pani siiski muretsema. Ettepanekule jääda kohvikusse teisi ootama, vastas Anna kindlameelselt, et tema vanadel kontidel on hädasti just nimelt seda basseini vaja, ning uhas alla. Minek oli järsk, kivid libedad.

“Anna, ära sa nii suurt hoogu võta, et ninali käid!” Anna mühatas ja surus muudkui edasi. Ta jõudis alla, jõudis basseini, merelainegi jõudis üle nina uhtuda ning õigel ajal üles jõudis ta ka.

Pärast seda oli klaar – abitu ja raske puudega vanamemm, kes kodus vaevaliselt postkastini jõuab, oli saanud lõunamaa päikeses uue hingamise.

“Ma imestan,” tunnistas tütar Urve. “Ma tõesti imestan!”

Imepärane noorenemine

Anna ind ei raugenud. Ta jaksas minna laevalaele päikesetõusu vaatama, poodi suveniire ostma, võõramaised toite proovida ja sulpsas igal võimalusel lainetesse, aeg-ajalt sinna karku kaotades ja jälle leides. Soovitused jätta mõni käik vahele ning hotellis puhata jooksid maha nagu vesi hane seljast. “Ma tahan ju kõike näha, mis ma muidu siis tulin,” ei kõikunud ta kordagi.

Loe veel

Suur elamus oli rahvusõhtu, kus lauale toodi üha uusi kohalikke roogasid, kreeklased mängisid rahvamuusikat ning tantsiti traditsioonilisi ringtantse. Anna ei jõudnud hiljem ära kahetseda, et tantsijatega kampa ei löönud.

Reisi kestes läks maailm aina avaramaks, iga koht tundus selline, kus tahtnuks kauem olla. Natuke tuli ka väsimus peale. Lõunamaal on ju hirmus soojad ööd ja päriselt ei suuda vana talumaja niiske jahedusega harjunule head und anda ka konditsioneer.

Kojulennu eel oli Anna muljetest pungil nagu jõuka jõuluvana kott. “Siin saab talv läbi nüüd jutuainet,” arvas tütar Urve ja lootis, et ema uus hingamine püsib pikemalt.

Püsiski. Pärast öist kojujõudmist puhkas Anna natuke ja töötas siis aias hinge tõmbamata neli tundi järjest.

Paar nädalat hiljem raporteeris ta Maalehe toimetusse helistades rõõmsalt, et tema hirmsad puusa- ja seljavalud on sootuks kadunud ning seljatuge pole ka enam üldse vaja kanda. Mõni muugi tüütu tervisehäda olevat kadunud.

“Oleks rahakott puuga seljas, põrutaks kohe tagasi,” unistas Anna. Ja see oli muidugi täiesti selge, et uus reis tuleb ka nüüd plaani võtta. Küll kodu hoitud ja haned söödetud saavad, maailm ootab ka neid, kes alles vanas eas reisima hakkavad.