MAALEHE REIS: 6. päev – Corrida, toro, fiesta (VEEL PILTE!)


MAALEHE REIS: 6. päev – Corrida, toro, fiesta (VEEL PILTE!)
Härjavõitluse areeni sissekäik.Foto: Jaanus Simson

Tänast päeva alustan hoopiski lõpust, sest sündmused kulmineerusid õhtuga ja tahaks neid kohe värskelt kirja ka panna. Seega oli siis täna õhtul soovijatel võimalik vaadata härjavõitlust Baza linnas. Kolm matadoori andsid šõu 6 pulliga.

Tegelikult on eesti keeles asja valesti nimetatud, kuna härgadega ei võidelda siin kunagi. Ikka pullidega, kel jagub võitlusvaimu. Aga selguse huvides kasutan siis ikkagi sõna härjavõitlus.

Kuna jäime veidi hiljaks, siis nägime esimese võistluse lõppu. Kuigi piletitel olid vist märgitud sektorid ja kohad, siis liikusime esimestele vabadele istmetele. Need olid neljandas reas ning areenile avanes väga hea vaatepilt.

Seejärel algas teine võistlus. Muusika saatel lastakse härg väljakule ning esmalt jooksutavad matadoori abilised teda pisut. See võib kesta umbes 10-15 minutit. Seejärel tulevad pikadoorid hobuste seljas areenile. Hobused on kaetud vammustega ning silmad on täiesti kinni kaetud. Vaevalt nad muul juhul sinna areenile tihkaks tulla.

Seega lööb üks pikadooridest härjale oda selga ning susib, et verd hakkaks tulema. Härg jookseb ning verd pulbitseb haavast välja. Seejärel tuleb matadoor, kes paneb talle värvilisi väikseid odasid (ei oska neid muud mood nimetada) selga. Jookseb, hüppab ning härja seljas need ongi. Hiljem näeme, et nende otstes on väikesed kidad, mis ei lase neil maha kukkuda ning ärritavad härga. Eesmärk ongi see, et ta tunneks end ebamugavalt, ei saaks takistust eemaldada ning see ajaks teda tigedaks.

Matadoor mängib veel härjaga ning võtab siis mõõga, et teha saatuslik löök. Hetkeks tekib mul tunne, et ta teab, mis ees ootab. Vaatab  ainiti matadoori. Oodates õiget hetke, ta teebki selle. Härjal hakkab ninast verd purskuma ning ta tuigub mööda areeni äärt. Vahepeal komistab ja kukub. Lõpuks vajub ta kokku. Kiire noalöök ajju ning piinad lõpetatud.

Seejärel toodi areenile hobused, kes pidid surnud looma ära viima. Millegi pärast kippusid hobused aga perutama, kui pidid kandamit edasi toimetama.

Seda vaadates jooksid pisarad mööda põski all. Sellest loomast oli hirmus kahju ning ma polnud kindel, kas see on asi, mida vaadata. Aga äraminek tundus ka mõeldamatu.

Seega tuli järgmine härg, kes oli kas väsinud või oli tal midagi viga, igatahes kippus tema komistama ja kukkuma. Kordus sama, mis esimese härjaga. Matadoori aga tabas ebaõnn: esimese mõõgatorke järel kukkus mõõk välja ning tuli teha teine löök. Seekord oli härja lõpp oluliselt kiirem ning mitte nii emotsionaalne.

Nüüd tuli aga väike paus. See aga tähendas, et tõeline pidu algas. Kõik olid toidud ja joogid kaasa võtnud ning hakkasid neid tarbima. Meie ees istus üks sõpruskond, kes otsustas, et jagab ka meiega toitu. Eks nad vaatasid, et võhikud välismaalased olid täiesti tühjade kätega kohale tulnud. Seega pakuti meile üht tõsist omletti, vorste, juustu, kommi, gini koolaga, miskit naturaalset napsu, arbuusi, melonit - ühesõnaga kõike, mida nad olid kaasa võtnud. See oli päris tore tunne, kuidas nad rääkisid ja jagasid kõike ning olime nagu omaks võetud. Kuigi suhelda me nendega ei mõistnud. Kahjuks.

Peale pausi oli jäänud vaadata kolm härga. Ja mida edasi, seda põnevamaks asi läks. Kõige viimane, oli ka kõige ägedam härg. Esmalt purustas ta kohe ühe seina. Pikadoori torge ajas teda päris marru, nii et tõstis seina ääres lausa hobuse õhku. Kui seda kõike võtta kui osa nende kultuurist ja vaatemängu, mitte brutaalset loomade tapmist, siis võib meluga kaasa minna.

Iga ringi lõpus tõusid kõik püsti, lehvitasid enamasti valge räti või siis kaabuga matadoorile. Talle visati lilli, salle, mütse ja ka veinilähkreid. Lilled jättis ta endale, kuid muud asjad loopis üldjuhul rahvale siiski tagasi.

Lõpuks tahtsid meie uued sõbrad kinkida meile ka kaks väikest oda, mis härja seljas olid rippunud. Need trofeed jätsime siiski neile. Ise saime aga kaelarätid mälestuseks meeleolukast peost. Kokku kestis see kõik umbes 3-4 tundi.

Ott Sandrak rääkis, et need pullid elavad vabalt looduses ning nende liha on delikatess. Seega müüakse need peamiselt maha restoranidele.

Ta rääkis veel, et viimasel ajal on matadoorideks hakanud ka palju naisi. Matadoorid on omal maal väga kuulsad ning nende sissetulekud võivad küündida lausa profijalgpallurite tasemeni.

Tegelikult ei kahetse ma hetkeksi, et sellest osa võtsin. Lisaks härjavõitlusele on pool sellest asjast inimeste pidutsemine, lõbutsemine, emotsionaalne kaasaelamine. Hakkad isegi "Olee!" hüüdma, plaksutama, hõikuma jne.

Liigun siis tagurpidi reisipäevas tagasi. Enne härjavõitlust käisime aga Guadixi linnas, kus üsna paljud elavad sõna otseses mõttes koopas. Mitte sellistes nagu ma ühes varasemas reisikirjas kirjutasin, vaid ikka päris koobasest. Esimene pilt maastikust oli nagu kääbikute külas: kõik künkad korstnaid täis, aga ei mitte ühtegi maja.

Meil avanes suurepärane võimalus külastada ühe inimese kodu. Ta ise lahkelt kutsus, et tulge ja vaadake, kuidas ma elan. Loomulikult jätsid kõik veidi raha ka talle selle eest. Esmalt oli väike esik, siis väike magamistuba ning taga lastetuba. Sealt viis edasi ka uks, kuid ei tea kuhu. Lisaks oli ka pliidiga väike köök. See kõik aga oli hirmus pisike. Ja ei mingit loomulikku valgust. Nii palju kui uksest tuli, nii palju seda ka oli.

Minule ajas see küll hirmu peale. Öösiti oled nagu puuris.

Igatahes sai maja eest ka endale keraamikat soetada ning karastuseks juua või jäätist osta, mida me kuulekate turistidena ka tegime.

Läheduses oli veel üks mees oma maja teinud väikeseks muuseumiks, aga sinna me ei hakanud sisse minema. Kuigi ta tungivalt kutsus meid.

Ei saa öelda, et koopaelanikud oleksid kõik äärmises vaesuses. Mitmete koobaste välisfassaadid olid ikka päris uhked. Seega ei teagi, miks nad sinna on kolinud, mitte ei ela oma majas või korteris.

Hommik oli Torremolinoses väga tuuline. Palmid ikka õõtsusid korralikult. Suure palavuse korral on see isegi mõnus. Seega sõitsime nüüd kohe edasi Nerjasse, et vaadata pisut linnas ringi. Tänavad on tüüpiliselt kitsad, kuid näha on, et siin käib palju turiste. Igal pool poekesed, restoranid. Menüüd ustel inglise ja ka teistes võõrkeeltes. Seda naljalt paljudes kohtades ei näe.

Seejärel liigume Nerja koobastesse. Loen tahvlilt, et need asjad on 2 miljonit aastat tekkinud. See kõlab uskumatuna. Pildistamine välguga on siin keelatud, et hoida seda rariteeti. Ja ringi liikudes on see 100% mõistetav.

Koopa keskel on sammas, mis on Guinnessi rekordite raamatus kui kõike suurem stalaktiit. Koobas avastati Sandraku sõnul 1959, kuna sellel polnud ühtegi väga nähtavat sissepääsu. Nii et vaadake neid paari pilte, et paremini mõista, millega tegu.

Seejärel liigume Salobrenasse, kus soovijad saavad kas ujuda või keha kinnitada. Kuna olen ka Vahemere Marbellas ära proovinud, siis seekord otsustan söögi kasuks. Võtame neljase seltskonnaga erivaid roogi. Liha tomatikastmes, siis miski farmhouse meat ehk farmi liha, oad singiga ning lihapallid mandli kastmes. Nii kui me lauda oleme saanud, tuleb meie juurde kassike, kes jääb äraootava näoga istuma. Kuna saan söögi esimesena, siis ei saa ma ju teda nälga jätta. Poetan aga pisikesi palukesi ning ta sööb kõik ära, limpsib ka viimase tomatikastme plaatidelt. Seejärel anname tüki lihapallist. Peale paari ampsakat on kass kadunud ja lihapall alles. Katsume sellest mitte järeldusi teha. Kõrvallauda tuleb üks daam koeraga. Veeretan palli koerale, kes ampsakaga selle alla neelab. Ehk siis oli ikka hea liha.

Seejärel sõidame aga Sierra Nevada mäestikule. Sierra Nevada on ju siinne kõrgeim tipp. Sinna me ei lähe, aga imelisi vaateid mägedele näeme ikka. Meie kõrgeim koht teel on 1380 m.

Nüüd aga püüan asjad üles saada. Kõike saab ju kirja panna, aga siinne netiühendus on allapoole arvestust. Kuigi wifi olemas, siis liigub see aeglasemalt kui tigu.