MAALEHE REIS: 8. päev – Mis vahet on rohelisel ja mustal oliivil?


MAALEHE REIS: 8. päev – Mis vahet on rohelisel ja mustal oliivil?
Baeza linnFoto: Jaanus Simson

14. septemberTänane ärasõit hotellist oli kohe päris varane 8.15. Istume hommikul bussi ning väljas sooja kõigest 10 kraadi. Karastume Eesti sõiduks. Igatahes on buss selle peale küttesüsteemi sisse lülitanud ning sees hakkab päris kuum. Kuid tegelikult tõuseb temperatuur väga kiiresti ning kl 9.30 on väljas juba 17 kraadi.

Käimata on veel kaks programmis ette nähtud linna ning oliivõli tööstus. Esimene koht on siis Baeza - 20 000 elanikuga linn. See on esimene Andaluusia linn, mille kastiillased 1223. aastal mauridelt tagasi vallutasid.

Siin oleme jälle õigel ajal õiges kohas. Nimelt toimub täna ristikäik, kus suurest katedraalist viiakse püha reliikvia ca 150 m kaugusel olevasse Santa Cruzi kirikusse. Ees kõnnivad kolm pühamees sauadega, seejärel tuleb kõige kõrgem vaimulik reliikviaga ning tema ümber neli meest, kes kannavad punast varikatust. Nende järel kogukonna liikmed.

Kogu rongkäik toimub laulu saatel ning viirukit kandes. Inimesed, kes rongkäigus on, on väga ilusasti riides. Tegemist on ikka piduliku üritusega, millele järgneb kindlasti fiesta. Taas kord õnnestus näha midagi väga hispaanialikku.

Seejärel liigume Ubedasse, kus on esmalt väike ringkäik ning igal inimesel vaba aeg ning võimalus teha seda, mida ta soovib. Kuna väljas on metsik kuumus, siis otsime varjulist kohta, kuhu istuda ning lõunat nautida. Seekord on võimalik menüüst vaadata ka asjade inglise keelset tähendust, kuid väike segadust tekib ikkagi. Lauda tuuakse söök ühele ning siis neli lihavarrast. Me ei mõista, kas see on kõigile või on see üks tellimus. Pärast selgub muidugi, et tegemist oli tapasega õlle kõrvale, mille maja lihtsalt pakkus meile.

Selle tasuta tapasega on põnevad lood. Mõned pakuvad neid ja väga ohtralt, teised mitte ja võtavad iga lauale toodud asja eest raha, k.a. sai. Nii et mingit ühest seost siin asjade vahel pole.

Millegi pärast tundub täna päeval päike eriti kõrvetavat ning õhtuks õhetavad nii mõnedki. Imestama paneb, et terve nädala jooksul ei olnud kordagi sellist tunnet, et päike tapab. Seega jook peab alati käepärast olema ja müts ei tee ka paha.

Ja nagu ikka, kl 14 pani enamik poode oma uksed kinni ja hakkas siesta. Avatuks jäävad tavaliselt turistidele suunatud poed ning mitmed söögikohad.

Seejärel sõidame oliivõli tehasesse. Ettevõtte nimi on Angulo ning meie giid Esmeralda on ettevõtte kvaliteedidirektor. Esimene maja ehitati 1780. aastal. Kui viimati tehti suuremat ehitust, siis leiti Rooma-aegse oliiviveski jäänuseid. Osad neist on ka territooriumile välja pandud.

Ettevõtte toodab ökoloogilist ja mitte-ökoloogilist õli. Ökoloogilise õli puhul ei kasutata väetisi ega midagi keemilist. Ka tootmisesse liiguvad nad teist teed pidi kui oliivid, mille puhul on väetisi kasutatud. 

Nüüd veidike tootmisprotsessist, mis iseenesest tundus vaadates üsnagi põnev olevat. Oliivid korjatakse käsitsi, kuna muul moel tooreid oliive kätte ei saa. Seejärel tuuakse nad kohale ning masinas puhastatakse lehtedest, prahist ja pestakse ära. Seejärel lähevad oliivid klaasveskisse. Tehases on neid 8.

Üks veski töötleb 25 000 kilo ning kokku 200 000 kilo. Tegemist on suurimate veskitega maailmas.

Oliivid pressitakse haamritega puruks ning seda siis segatakse 18 kraadisel temperatuuril. Õli kvaliteet on parim, kui tootmine toimub just sel temperatuuril. Seejärel eraldatakse tsentrifuugis kolm osist: õli, kivid ja vesi. Õli liigub siit edasi vahekannudesse, kus selle kvaliteeti kontrollitakse paar päeva.

Ettevõttes on tipphooajal novembrist-jaanuarini korjamisega 11-12 inimest ning tehases 3-4 inimest. Muul ajal on palgal 3-4 inimest ning tehases tööl 1 inimene. Tootmisvälisel ajal tegeletakse õli turundamisega, et kogu korjatud saaks ka maha saaks müüdud.

Oliive pressitakse kaks korda. Teisest pressist tuleb giidi sõnul veidi vähem kvaliteetne õli võrreldes esimese pressiga. Samas poes müüdavatest on see parema kvaliteediga.

Kui kõik etapid läbitud, liiguvad kannud hoidlatesse. Seal on lae peal vee bassein (vett sees 1 m), et hoida sisetemperatuuri 18 kraadi piires. Ikka parima kvaliteedi tagamiseks. Hoidlas on 42 kannu, millest igaüks suudab mahutada 33 000 l õli. Aastas toodavad nad 300 000 l õli. Maad on neil 180 ha ning pool oliividest tuleb neile teistest istandustest.

Õli, erinevalt veinist, on kohe kasutuskõlblik. Kasutusaja lõppu giid öelda ei osanud. 5-7 aastat on õli kvaliteet õigetes hoiutingimustes kindlasti samasugune. Kuid lõplikku aega nad öelda ei oska, sest õli saab enne maha müüdud. Oma toodangut müüvad nad peamiselt Hispaanias, ka Saksamaal, Poolas ja Hiinas.

Oliivide puhul on see hea asi, et neid ei ohusta mingid putukad ega linnud.

Kõige lõpuks said kõik proovida seda imehead õli ka saiaga. Tehke mis tahate, aga mina võist ei loobu. Õli on minu arvates õli. Eks see ole ka harjumustest kinni.

Ja mis vahet on siis rohelisel ja mustal oliivil? Mitte mingisugust. Tegemist ei ole eri sortidega. Lihtsalt rohelised oliivid on need, mis korjatakse enne lõplikku valmimist ära (novembri alguses) ning mustaks muutuvad nad siis, kui on juba päris valmis (jaanuaris).

Bussijuht Aivar tänab teel lennujaama meid, et olime toredad reisilised ning ei lasknud ka koduigatsusel tekkida. Kui aga meenutada kolme asja, mis reisist hästi meelde jäid, siis olid need järgmised: ühte külla ei mahtunud me bussiga pikuti, teise laiupidi ning kolmandasse ei mahtunud üldse.

See lause saab tormilise aplausi, sest täpselt nii oligi. Kuna buss oli tavapärasest 1,5 m pikem ning kohalikud tänavad kipuvad olema ikka äärmiselt väikesed, siis olime ikka korduvalt hädas bussi läbipääsemisega väikestel külateedel.

Reisi viimane päev oli kohe ekstra kuum. Varjus 36 kraadi. Vaatamate sellele kõigele ütles nii mõnigi reisiline, et Hispaanias on küll tore, kuid ikkagi tahaks tagasi koju. Mis siis, et siin sajab vihma ja sooja vaid 9 kraadi.

Igatahes suurimad tänud giidile Ott Sandrakule. Temata poleks see reis olnud selline nagu ta oli. Päevad olid pikad, vahest palju ronimist ja turnimist, aga me nägime võrratuid asju ning kuulsime palju huvitavat selle maa, tema ajaloo ja inimeste kohta. Ja muidugi tänan Germalot ja reisijuhti Aleksandrit, kes selle reisi korraldasid ning bussijuhte, kes võitluses Hispaania teedega sellest auga välja tulid.

Aitäh, et elasite reisile kaasa ning kõigest saate lisaks lugeda ka 02. oktoobri Maalehest. Käige ka kodulehel aeg-ajalt muid uudiseid lugemas ning kindlasti lisan siia veel fotosid, mida on väga palju.

Kes tahab oma fotosid teistega jagada, siis pange need netti ja saatke mulle link. Siis näevad teisedki teie vahvaid pilte.