Maaleht Sitsiilias 5. päev: ohtralt veini ja Dionysuse kõrva külastamine


Maaleht Sitsiilias 5. päev: ohtralt veini ja Dionysuse kõrva külastamine
Foto: Jaanus Simson

Ka Sitsiiliasse hakkab vaikselt sügis jõudma: üha rohkem ja rohkem tekib taeva pilvi ning tuleb alla vihma. Seltskond aga rõõmsat meelt ei heida.

Tänase päeva plaan oli minna Etnale, kuid hommikune vihm nurjas selle. Lisaks sellele tekitas tänane öö nii mõnelegi probleeme: kes ei saanud magada, et tuli paduvihma ning lõi äikest. Teine tundis aga puudust eelmises hotellis olnud määgivatest lammastest ja kukest, kes oma lauluga hommikuti äratasid.

Nägime teel Kataaniasse kive, mida kükloobid loopisid Odysseuse suunas, kui see põgenes nende eest koos varastatud loomadega.

Sõudsime eemale, samal ajal, kui Polyphemos loopis merre veel kaljurahne, püüdes meid tabada või tekitada nii vägevaid laineid, mis oleksid laeva ümber ajanud. Õnneks paisutas tuul purjesid ja viis meid kükloopide maast kiiresti eemale.”  (katkend loost)

Kataania linn on tuntud eelkõige kui suur kaubasadam. Sõites mööda merepiiri, võis selles ka ise veenduda. Jalutasime ringi sealsel turul, mille suuremaks vaatamisväärsuseks oli kindlasti paarimeetrine mõõkkala, keda sai täis hiilguses imetleda. Üldjuhul tervet kala ei näe, vaid need on tükeldatud. Hinnad üldiselt samad nagu teistelgi turgudel: viinamarja kilo 1 euro, banaanil ja virsikul 1.50. Pistaatsia pähkli 100 gr hind 1.50.

Kataania käes on giid Ott Sandraku sõnul ka Itaalia kuumarekord, kuna suve lõpus võib temperatuur tõusta isegi üle 40 kraadi.

Seotud lood:

Sitsiilia tõeline külalislahkus

Seejärel liigume meie reisi kõige lõunapoolsemasse otsa Notosse. Sealsed vanimad majad on alles alates 18. sajandist. Majad on väga ilusad ning pea käib otsas ringi, et neid vaadata.

Parasjagu on aeg võtta lõunat. Restorani otsingutel sattume ühe väikese restorani “Ambrosia” ette. Astume sisse, kuid kedagi pole. Meid märgates ehmatab omanik, kes parasjagu koristab ning valmistub avamiseks. Oleme liiga vara kohal, kuid külalislahke omanik teatab, et üks tuba on õnneks valmis ning võime sinna istuda. Meid teenindav naisterahvas osutub poolakaks, kes on tegelikult arheoloog. Kuna menüü on vaid itaalia keeles, siis on ta lahkelt nõus meile tõlkima.

Tellime tema soovitusel kala ning pasta. Eelroast loobume (ja hilisemaid portsjone vaadates täiesti õigustatult), kuid meile tuuakse ikkagi kuumad saiaviilud, millel on õli ja üsna teravad maitseained. Suu kohe õhetab neid süües. Lisaks võtame kaks klaasi majaveini.

Kuna teisi kliente ei ole, siis suhtleb restorani perenaine meiega üsna aktiivselt. Näitab meile ka oma 2-aastast ilusat pikkade valgete lokkis juustega tütart ning poega. Sellist suhtlust pole varem kohanud, kuid kahjuks tavaliselt teenindajad inglise keelt ka ei oska.

Lõpetuseks saame maja poolt ka teelemineku napsu, mis maitse poolest on väga hea dessertvein. Vaadates arvet tuleb tunnistada, et söömine ei olnudki kallis, kuigi koht oli senistest kõige luksuslikum.

Igatahes lubas poolatar tulla ka Eestisse. Jääme siis ootama.

Võrratu Nero D’Avolo vein

Järgmisena sõitsime Avolosse, et proovida kuulsat Nero D’Avolo viinamarjadest valmistatud punast veini. Veinipoes oli nii pudelis veine kui sai ka plastmassist pudelis kaasa osta. Üks 2003. aasta veinipudel maksis 9 eurot, samas vaadist lastes maksis liiter Nero D’Avolo-Syrah veini 2 eurot. Marsala maksis näiteks 4 eurot liiter.

Müüja vist muidugi ei teadnud, mis teda ees ootab, kui meid sisse lasi. Kui alguses jagas müüja degusteerimiseks veini topsidesse, siis lõpuks võeti proovimiseks juba vaatidest ise. Seda siis ikka vastavalt sobivale määrale. Selles kohas avanes suurepärane võimalus proovida erinevaid veinisorte. Kel soovi, võttis tavalist veini, samas võis uuesti proovida ka kangestatud veine.

Tuleb tunnistada, et Eestis 32 krooni eest nii head veini küll ei saa kui siit vaadist.

Veiniproovimise ajaks tuli taevasse ka päike. Sandrak tuletas kõigile meelde head lauset: “Pa zakonu Arhimeda, nado pit posle abeda”.

Sürakuusas sai käidud arheoloogilises piirkonnas. Esmalt tekkis mure, kas tekib deja vu tunne, arvestades templite arvu, kus oleme juba käinud. Aga ei, uus koht suutis taas rabada oma unikaalsuse ja võimsusega. Kohapeal uurisime vana amfiteatrit, võimsat Zeusi altarit, millel sai ohverdada korraga 100 härgi ning kivimurde ja Dionysuse kõrva.Nii mõnelgi võttis kõrvas viibimine ka laulu lahti, et testida selle heli ja kaja.

Sürakuusa südalinn jätab mulje nagu koosneks mitmest eri osast. Ühelt pool fašistlik arhitektuur, teisalt vanade templite säilmed. Sealne Apollo tempel on vanim Sitsiilias säilinud Vana-Kreeka tempel, mis ehitati 573 eKr.

Taas kord oli meie grupp õigel ajal õiges kohas ning nägime ära ühe laulatuse alguse. Esmalt saabusid Fiat 500ga väike poiss ja tüdruk, kelle ülesanne oli kõndida pruudi ees ning poiss kandis sõrmuseid. Seejärel saabus pruut, kes oli imeilus nagu pruudid on alati. Pulmalised olid kõik väga uhkelt riides. Vaatamata kuumale ilmale kandis enamus neist tumedaid riideid. Mehed olid kõik ainult tumedas ülikonnas.

Kogu linnaskäigu vältel oli tunne nagu viibiks aurusaunas: õhk väga niiske ja väga soe.

Õhtul oli plaan jääda Kataaniasse õhtust sööma. Esmalt ehmatas muidugi paduvihm, mis meid seal vastu võttis. Autotee lausa ujus ning tundus, et peaks varsti paadi abiks võtma. Nii nagu buss seisma jäi, lõppes ka vihm. Seejärel tuli korra veel alla üks sahmakas, mis lõppes õnneks kohe. Õhk aga oli meeletult soe.