Miks bussijuht sõidab ringi, veinilast istme all?

 (5)
1. grupi 6. päev Gruusias
Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Maalehe 1. grupi bussijuht Dariel elas üle piinliku pooltunni, kui bussi eesotsas istuvad naised ühtäkki ta vanust uurima asusid.

Bussijuht tõusis huvikeskmesse eeskätt Gruusia teede liikluskultuuri tõttu. Esiteks sõidab ka linnas enamik juhte poolenisti oma sõidurajalt väljas, teiseks ei kasutata suunatuld ega peegleid ning kõige tipuks harrastavad grusiinid pidevalt lisaradade tekitamist.

Võõrale tundub säärane liikluskultuur hullumeelne. Kirjutatud reeglitele tegelik elu kindlasti ei vasta, kuid sõidetud nagu saadakse ja liiklus sujub. Autojuhid annavad üksteisele teed ja tekitavad möödasõiduvõimalusi, kuid samas võtavad ette riskantseid manöövreid. Kõik käib kõva tulede vilgutamise ja signaalitörtsude saatel.

Maalehe giid Ervin Org kinnitab, et bussijuht Dariel on Germalo vana tuttav ning suutnud siiani nii sõita, et ühtki kriimu pole buss saanud.

Darieli kiiret reaktsiooni näeme mitmel korral ja see on suur kergendus. Ei tahaks ju olla bussiga kaljuserval, kui roolis on keegi nõrkade närvidega tegelane.

Ent ühe peatuse ajal, kui lahti on ka juhiuks, avastame, et selle all on väike panipaik, mis on silmini kodutehtud veini täis.

„Kui väga närvi lähen, siis võtan sealt ja joon,“ ütleb Dariel. See on õnneks nali.

Gruusias on promillidega sõidul nulltolerants. Varem tehti esimesel korral trahv ja siis võeti load ära, nüüd võetakse kohe load ära. Tagasi saab neid taotlema hakata aasta pärast ning alustada tuleb nullist.

„Grusiinidega muidu ei saa, väga kindla käega peab olema,“ selgitab kohalik giid Natia juurde.

Miks bussijuhil need veinid seal istme all on, seda me täpselt teada ei saagi. Võib-olla talle meeldib nii. Teise grupi bussijuhil on kuuldavasti käeulatuses pudel kohalikku puskarit, millega saab vajadusel mõnd turisti turgutada.

Autodest veel nii palju, et Gruusias sõidavad ühtviisi rahulikult ringi vasak- ja parempoolsete roolidega masinad. Mingit muret sellega pole, igaüks sõitku sellise rooliga nagu ise heaks arvab.

Tehnilist ülevaatust sõiduautodelt ei nõuta ning seda on tänavapildis näha. Uhkete maasturite kõrval liigub uskumatuid ronte, mis tihti on köiega natuke parema masina sabas.

Aga veel bussijuht Darielist. Ta on ettevõtlik ja loov ning teab mitmesuguseid otseteid. Seega leiab grupp end tihti väikestest kõrvaltänavatest peateele lõikamas või tegemas pöördeid imekitsastel tänavatel.

Ühelt väikselt teelt läbi sõites jõuame toredasse seenemetsa. „Ehk tahaksite fotopeatust?“ uurib Dariel. Ta on oma maa üle väga uhke ja mets meeldib talle. Fotopeatus jääb ära, sellist metsa näeme koduski küll ja küll. Pildistame innukalt hoopis mägesid.

Bussijuhi abivalmidus ja kindlakäelisus sulatab sõitjate südamed umbes neljandaks päevaks. Puhkeb arutelu tema vanuse üle ja lõpuks tehakse ridamisi komplimente.

Kui jõutakse tema ilu kiitmiseni, läheb Dariel natuke murelikuks. Ilu on midagi, mis käib naiste juurde ja on naiselik omadus. Tema seega küll mingil juhul ilus ei soovi olla! Lepime sellega ja ütleme, et ta on tore, tark, vapper ja mehine.

Selles kõiges veendume sellesama neljanda päeva lõpus, kui tee kõrgel mägedes asuvasse hotelli kattub ühtäkki paksu piimja uduga ning nähtavus on nullilähedane. Vaid aeg-ajalt vilksatavad udus mõne halli lehma üllatunud silmad.

Tee on kõver ja käänuline, kuid me jõuame terveina hotelli ja teeme Darielile väikse aplausi.

Kes iial Gruusiasse satub, kogeb peagi, et head bussi- või autojuhti ei saa üle kiita.

Ja küll me selle ka välja uurime, miks tal see vein seal istme all on.

Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht