Tahtsime romantikat, valisime higi ja pisarad. Nagu ikka
Ansambel Apelsin laulab üsna kurvalt laulu „Kord Capri saarel ma südame kaotsin…“. Vähem on teada, et sama laul oli kunagi kuum ja kirglik tango.
Eks lootsid ka mitmed naised suunda Caprile võttes, et seal võib juhtuda mõndagi romantilist. Kui see ka nii juhtus, siis laiem osa grupist seda kuulda ei saanud. Peale päikselist päeva polnud kellelegi tehtud elumuutvat ettepanekut ja ees ootas kodutee.
Anacapril bussi oodates turgatas naistele pähe mõte: miks mitte ronida alla vanast trepist, millel pidavat olema 777 astet?
Teele asusid kolm naist ja üks mees, neist omakorda kaks Saaremaa inimest, üks muhulane ja üks poolenisti saarlane.
Vana kaljusse raiutud rada oli kunagi ainus tee sadamast üles Anacaprile. Veel sada aastat tagasi kõmpisid sealt üles eeslid, seljas all sadamas randunute kompsud. Naised viisid korvides järsust mäest üles toidukraami, puhkasid ja vestlesid.
Täna käiakse vana rada harvemini – saart päevaks külastama tulnud turistidel pole selleks lihtsalt aega. Maalehe reisigrupist mõned esitasid endale siiski väljakutse ja võtsid samas selle ise ka vastu.
Ülejäänud grupi ergutuste saatel asuti laskuma. Trepi astmed osutusid olema ebaühtlase pikkuse ja kõrgusega ning minek oli raskem, kui tundus. Kordamööda loeti astmeid.
Viiesajani jõudes värisesid põlved harjumatust pingutusest juba kõigil, juuksed ja särgid olid aga higist märjad. Viikingitele omane uljus õhutas tagant ning tempo ei langenud.
Astmete läbimine võttis aega 20 minutit. Lihtsalt ime, kui läbi võib inimene nii lühikese ajaga olla!
Kui all olevatel inglastel paluti teha grupipilt, ei olnud ükski põlv paigal – tegelikkuses 878 ja mitte 777 astet olid teinud oma töö ning jalad värisesid nagu jänesesaba.
Aga tunne oli siiski meeldiv, kaljust alla turnimises oli rohkem päris Caprit, kui turismibussis. Enda üle uhkele seltskonnale oli väikseks torkeks vaid see, kui selgus, et kaks Tallinna naist olid sama mõte peale juba varem tulnud ja enne alla roninud. Eks saarlastele meeldinuks ikka esimene olla!
Siiski on see üsna eestlaslik: minna Caprile lootuses kaotada süda ja selle asemel võtta ette raske ronimisretk!
Siiski on see soovituslik kõigile teistelegi, kes Caprile lähevad. Sellise ronimine viib mõtted mujale ning merre ujuma sööstmine teeb veel enam rõõmu, kui muidu!
