Linna asukoht on eriline, sest linn tõuseb mööda mäe nõlva mere äärest üles kuni 1200m kõrgusele, mis annab siinsele elule mõistagi sõnasõnalt suurejoonelise mõõtme.

Liigirikkus on saarel suuresti inimeste kätetöö — Madeiral on kodu leidnud taimed kaugetest maadest, mis armastavad sooja ja Eestis kasvavad vaid väikestes potikestes.

Seda, et on olemas vorstipuu, pudeliharjapuu, tomatipuu ja maikellukesepuu võiks pidada üsna kahtlaseks, kui giid reisiselle kättpidi nende alla ei veaks.

Maalehe reisilised külastasid nii botaanikaaeda kui Quinta do Palheiro Ferreirot, mis on siinsetest aedadest ehk kõige tuntum.

Aed rajati 18. sajandil ja 19. sajandi lõpus toodi siia uued taimeliigid Aafrikast, Hiinast ja Austraaliast.

„Keda vaevab reuma,“ küsis giid Heigo Sahk. Kuuldes, et kõiki, juhatas ta grupi kiiresti hiiglasliku kampripuu alla ja soovitas lehti nuusutada — tõesti lõhnas tuttavalt!

Oli ka tärpentinipuu, mille lehed samuti tugevalt lõhnasid. Keegi polnud varem näinud punaste puhvis õitega eukalüpti ega nii kõrgeid ja omapärase kujuga araukaariad.

Giid Heigoga taimede tundmises võrdset ei paistnud olevat ja vähe oli neid taimi, mida ta määrata ei suutnud. Maalehe reisiliste aiahuvi teades võib seda pidada omalaadseks saavutuseks.

Päevast ei puudunud ka tilgake madeirat — kuulsat kohalikku kangestatud veini.

„Magus,“ ütlesid ühed.

„Mulle ei meeldi,“ vastasid teised ja kolmandad lubasid koju osta võimalikult suure pudeli.

Palju inimesi, palju arvamusi!