Katrin Vaga Brexitist: mida meil on õppida Briti demokraatiast?

Üle kolme aasta on möödas sellest, kui napilt üle poole Suurbritannia kodanikest hääletas Brexiti ehk Euroopa Liidust väljaastumise poolt. Olen Londonis elatud ligi üheksa aasta jooksul kümneid kordi selle protsessi eri etappidest kirjutanud ja raadiosse kommentaare andnud.

Tegu on ilma igasuguse irooniata mastaapse poliitilise vaatemänguga, milles on palju klassikalise tragöödia elemente, ent ka sama rohkelt huumorit. See on kogu maailma silme all, tihedalt tippuudiste voos püsides ja Suurbritannia ajaloo ning euroliidu liikmelisuse osas rahvast harides lahti rullinud suur dokumentaalne seebiseriaal tänapäevasest demokraatiast. Demokraatiast, mille osas Eestil, väikesel ja küllaltki hästi euroliidus aklimatiseerunud riigil, on nii mõndagi õppida.

Hetkel, kui seda arvamust kirjutan, teeb Ühendkuningriigi Ülemkohus otseülekannet saalist, kus 11 kohtunikku kuulavad eri osapooli, et veel enne nädala lõppu otsustada, kas Suurbritannia peaminister rikkus parlamenti vahetult enne olulist tähtaega n-ö puhkusele saates oma volituse piire. Ülekanne kohtusaalist ei ole mõistagi ülemäära emotsionaalne, ent sellegipoolest jälgivad seda tõenäoliselt sajad tuhanded sama suure põnevusega nagu mõnda nordic noir-sarja (skandinaavia kriminaalne seriaal) või Eurovisiooni lauluvõistlust.