Rahapesu pealtnägijale seep silma!

1958. aastal tegi grupp USA üliõpilasi ettepaneku mõõta Bostonit ja Cambridge’i ühendava Harwardi silla pikkus ühe oma grupikaaslase Oliver Smootiga. Nad nihutasid teda mööda silda edasi, tehes iga nihutamise järel punase kriipsu. Silla pikkuseks tuli 364,4 smooti ja veel üks kõrv.

Smoot oli 170 cm pikk. Silla rekonstrueerimisel 1988. aastal kustutati kõik kriipsud, kuid üliõpilased uuendasid neid kogu aeg. Lõpuks sekkusid asjasse politseinikud, kellel oli väga mugav anda teateid sillal toimuvate sündmuste osas, orienteerudes smootide järgi ja linnavõimud jätsid jooned rahule.

2003. aastal sai Oliver Smootist ISO (Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon) president.

Väike Ilmar vaatas, kuidas isa vilja puhastas. Talle tegi see suurt rõõmu, kui tuul aganaid keereldes eemale kandis ja puhas vili sara alla hunnikusse kogunes. Ilusaid jämedaid viljateri käega segades leidis ta aga nende seast ka aganaid ja mitu suurt kõlgast, mis tugevast tuulest hoolimata puhaste terade sekka olid jäänud.

“Kust see tuleb,” küsis ta isa käest, “et need aganad siiski puhta vilja sekka on jäänud? Miks ei ole tuul neid ära puhunud?”

“Seda teeb nende raskus,” vastas isa. “Nendega on lugu niisama kui inimestega, sest ka inimeste väärtust arvatakse väga sageli ainult nende välimise mõju ja võimu järgi, aga mitte sisemise tuuma järgi.”

“Aga kuidas on siis võimalik neid aganaid vilja seest välja saada?” küsis poiss. “Ega neid ometi viljaga ühte salve või panna.”

Isa võttis külimitu poolest saadik teri täis ning hakkas neid seal sees raputama ja sõeluma. Poisile näis niisugune töö imelik olevat. Natukese aja pärast jättis isa sõelumise seisma ja kutsus Ilmari vaatama. Küll imestas poiss, kui ta nägi, et kõlkad ja aganad, mis enne viljaterade hulgas segamini olid olnud, nüüd pärast sõelumist kõik terade peale olid kogunenud, kust isa need ära riisus ja sara kõrvale hunnikusse pani.

“Nii on lugu ka tühiste inimestega,” ütles isa, “ka nemad püüavad väe ja võimuga teistest üle olla ja ennast teistest ülemaks seada. On nad seda aga saavutanud mingiks ajaks, saab õige varsti nende sisemine tühjus ja kõlbmatus kõikide silmis avalikuks ja nad langevad jälle sinna tagasi, kuhu nad oma väärtuse pärast kõlbavad.”

Ilmar oli isa jutu ära kuulanud ja istus nüüd sara ees aganahunniku kõrval. “Kui kõik on algul ühtviisi head ja armsad lapsed, kuidas siis see juhtub, et suureks saades on muist inimesed nagu viljaterad ja muist nagu aganad? Aga kes on siis isa ja kes on naabrionu Peeter? Ja kes saan olema mina?” mõtles Ilmar ega osanud selles asjas veel kuidagi selgust saada.

Ja te räägite, et maitse üle ei vaielda? Aga kogu elu ongi ju vaidlus maitse üle.

Kes hindab klassikuid, seda kassikuld ei võlu.