
| KOLUMN |
Nagu kõigil kriisiaegadel, on ka praegu hakatud jälle rääkima sellest, et ekstreemsetes olukordades tuleb välja inimeste tõeline iseloom. Peab tunnistama, et jutud kellegi või millegi tõelisest iseloomust on mulle alati tundunud lihtsustav jama.
Autentsuse liigse otsimisega võib halvemal juhul kaasneda see, et kedagi hakatakse pidama teisest paremaks, ja ajaloost teame, mis siis võib juhtuda. Muidugi ei pruugi motiivid olla alati üldse nii halvad, vahel on need lihtsalt rahvusromantilised, aga kui ma näiteks kuulen järjekordset vihast kirjeldust, kuidas keegi on julgenud kokku panna kahe kihelkonna rahvariided, siis tundub see ülereageerimine. Välismaa turistid võivad ju tantsupidu vaadates uskuma jääda, et näevad tuhande aasta vanuseid tantse, aga meie teame, et tegelikult on need üsna uued.