Esmaspäeva hommik, kell on üks minut üheksa läbi. Vabatahtlik Lea Endrikson võtab vastu oma vahetuse esimese kõne. “Tere, riigiinfo telefon kuuleb. Kuidas ma saan teid aidata?”

Tema hääl on sõbralik, isegi rahustav.

Kuna minu kõrvaklapid pole veel ühendatud, püüan oletada, mis teemal nad räägivad. Mees teisel pool liini on igatahes väga närviline.

Saan teada, et ta soovis oma lapse kaitseks taotleda ühele inimesele lähenemiskeeldu.

“Tuleb ette ka selliseid kõnesid. Mul vabatahtlikuna pole teha muud, kui suunata taoliste muredega inimesed õigete ametkondadeni. Enamik kõnesid on aga koroona teemal…”

Lause katkestab uus telefonikõne.