Kord varahommikul marssis Lutt koos paari kaaslasega läbi kottpimeda pargi vabriku poole, kus ootas furgoonauto. Keegi tuli vastu. Oli nii pime, et saadi vaid aru, et naine. Ta ütles jahimeestele viisakalt "tere hommikust". Lutt vihastas mis kole ja pehmelt öeldes sõimas vastutulija läbi, et mis tal meie hommikuga asja on. Jahiõnn oli selleks päevaks Luti jaoks kadunud.

Järgmisel päeval tegi vabriku partorg tehases oma tavapärast ringkäiku, astus sisse ka elektritsehhi ning otse Luti juurde. Ilma sissejuhatuseta käratas ta: „Mis õigusega sa eile hommikul mu naist sõimasid?“ Ja jätkas ilma elektrikule sõna andmata: „Täna õnne, et sa pole partei liige, sel juhul poleks sa parteilisest karmist karistusest pääsenud. Üks on nüüd kindel – avaldust NLKPsse astumiseks pole sul vaja kirjutada.“

Peab ütlema, et Lutil oli õigus, kui ta sel päeval jahiõnne ei lootnud. Seda polnud tõesti.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid