Kui juba hämardus, kutsuti meid tuppa. Siis selgus, et väikevend oli kadunud. Sain tõrelda, et lapsel silma peal ei hoidnud. Lootuses, et väikemees väga kaugele minna ei jõudnud, hakkasime teda otsima ja hüüdma elumaja ümbritsevast aiast, kuid tulutult. Vaatasin õnnetult Pontule otsa ja küsisin, et ei tea, kuhu väike Väino küll kadus.

Koerake mõistis olukorda ja jooksis haukudes maanteepoolsest õueväravast läbi, üle laia maantee, küünist mööda, piki vankriteed põllule. Vankritee ääres asuva suurema kivi kõrval magaski rahulikult mu väike vennake, kes pikast teekonnast ära väsis. Olin oma karvasele sõbrale ütlemata tänulik, sest väljas oli juba pime ja külm.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid