| PIIBUJUTT | MOSKVA |
Isa esivanemad rändasid prohvet Maltsveti kutsel Juminda poolsaarelt kahe härja vankril Krimmi ja ilmavalgus võttis neid vastu Sõrt-Karaktšoras eestlaste asunduses, kus tol ajal elati juba jõukalt – onul oli üle paarikümne hobuse ja papa jõudis lisaks oma majapidamisele ka piirkonna meieri ametit pidada.
Aga suur sotsialismus muutis kõik varsti põrguks – sead, lehmad ja lambad rööviti punaväele toiduks ning aitade uksed lõhuti eest ja vili lasti külatänavale maha, et hobused, keda kätte ei saanud, end öösiti priist viljast lõhki sööksid.
Isale jäi Krimmis oleku ja seal tuleku ajast kolm eredat mälestust. Surmani mäletas ta, kui magusalt maitses kevadel tärganud värske rohi, mida toa taga põlvili olles sõi nagu lammas, sest kõht oli nii tühi, kuna punane terror riisus kogu inimtoidu. Teiseks seda, et papa suutis asjad nõnda korda ajada, et nad said perega õiguse esivanemate maale naasta ning pikaks rännuks ja rongisõiduks meisterdas papa talle uhked puukingad. Kolmandaks peeti Moskvas lühike rongisõidupaus, sest perre lisandus noorem õde, kes Eestimaale jõudmist ei jõudnud emakõhus ära oodata, ja Moskvast Eesti poole sõites võttis kiiskavat viisnurgatähte “täitornist” pilotka ees kandev soldat tema jalast papa tehtud uhked puukingad ning viskas need rongiaknast välja…
Nõnda jõudis seitsmeaastane poisike paljajalu vanavanaisade sünnimaale.
