Oi jah… Ma ei tunne, et oleksin midagi teadlikult eraldi teinud – teen lihtsalt südamega ja nii hästi nagu suudan oma tööd, kõiki neid asju, mida olen pidanud vajalikuks ja mis mulle korda lähevad. Arvan, et mul on üsna tundlik sotsiaalne närv ning see käivitab nii mõnegi tegevuse, millel on ka akadeemiline sisu ja rakenduslik väljund… Ja mõnel ette võetud asjal on olnud kena tulemus – näiteks sel aastal sai lõpuks viisteist ristimetsa kaitse alla. Veel mõni aasta tagasi tundus see ilmvõimatu.

1980ndate lõpus, kui Eestis hakkasid puhuma vabaduse tuuled, tegin aktiivselt kaasa toonases nn Võru liikumises, sest võrukeelse inimesena olen jätkuvalt seda meelt, et oluline on, mida sa ütled, mis on sinu jutu sisu ja mõte, mitte mis keeles sa seda teed. Võru keele prestiiž on sealtmaalt järjepidevalt tõusnud, seda saab õppida ka Tartu Ülikoolis.

Aga eesti keelel ja kultuuril ei lähe taasiseseisvunud kõrgharidusmaastikul ja ühiskonnas nii minu kui ka paljude teiste meelest sugugi nii hästi, andes tasahilju igal pool oma positsioone käest. Põhjusi on palju-palju ning see teeb väga valvsaks. Kirjandusteadlane Maarja Vaino kirjutab neil teemadel sageli ja raske on temaga mitte nõustuda. Maailmaga kontaktis olemine on vajalik, teisi kultuure ja keeli on vaja tunda, eriti väikesearvulise rahva liikmetel, aga see ei tohi  mingil juhul toimuda oma keele ja kultuuri arvelt või oma keele ja kultuuri prestiiži madaldades. Ning muidugi ei tohi ka oma keelde ja kultuuri kapselduda… Oma maailma ei tohi väiksemaks mõõta, kui see tegelikult on.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid