Kasutades tuntud poliitikute ütlemisi poliitikast päeval mil möödub aasta viimasest kohaliku omavalitsuse valimisest, ei pea keegi otsima mingeid kaudseid vihjeid mitte kellegi aadressil, sest need väljavõtted on tõepoolest üsna juhuslikud valikud vaid üksikute nopetena edasiseks mõtteaineks.

Aastatel 384 kuni 322 e.Kr. elanud Kreeka filosoof, aga ka näiteks Aleksander Suure õpetaja Aristoteles on rääkinud väga paljudel erinevatel teemadel, mille hulgast ei jäänud välja ka poliitika. Muuseas olevat ta öelnud sedagi, et inimene on olemuselt poliitiline loom. Ka märksa hilisemal ajajärgul on Aristotelese mõistet kasutades paljud väljapaistvad poliitilised loomad oma liigikaaslastele poliitika olemust päris mitmeti proovinud selgitada.

Briti riigimees ja Teise maailmasõja aegne juhtivpoliitik söör Winston Leonard Spencer-Churchill on tunnistanud, et demokraatia on kõige halvem valitsemise vorm. Üheselt mõistetavalt esitatud lause esimest poolt täiendavad veidi erinevad versioonid. Ühel juhul kõlab see nii: kuid kõik eelnevalt läbiproovitud olid veel halvemad. Kuna siiani pole suudetud ka midagi paremat välja mõelda, siis delegeeriti taas endisel ja kehval viisil rahva võim kohalikele omavalitsustele viimati  aasta tagasi, kui  kodanikud astusid paremaid valikuid otsides uute lootuste ja hääletusssedelitega valimisurnide juurde. Muidugi pole sellise teo eest õigus ei valijaid kodanikke ega valituks osutunud valitsejaid hukka mõista.

Churchill’i kaasaegne iiri kirjanik George Bernard Shaw, keda tunnustati 1925. aastal Nobeli kirjandusauhinna vääriliselt, tuli järeldusele, et demokraatia on leiutis, mis tagab meile sellise valitsuse, millise oleme ära teeninud. Samal aastal kui Shaw sai Nobeli preemia, sündis tulevane Ameerika literaat, teatri- ja filmikriitik John Ivan Simon, kes julges väita, et demokraatia julgustab masse otsustama asjade üle, millest enamusel puuduvad teadmised. 19. sajandi Saksamaa suur riigimees Otto Eduard Leopold von Bismarck oli veel avameelsem ja julges välja öelda valusa tõe, et kõige rohkem valetatakse pärast jahiretke, sõja ajal ja enne valimisi.

Elukogemuste põhjal öeldud tõeterad ei saa paljus olla oma olemuselt absoluutset tõde kuulutavad ja enamikel juhtudel peaks neid mõistma mingis kindlas kontekstis. Seda eirates võib väitlustes ja mõtterännakutes üsna rappa pöörata. Kui hull nende kaemuste taustal tegelikult asi on, jääb vaagimise küsimuseks. Kes soovib ausalt oma parema äranägemise järgi toimida, peaks järgima külma pea ja sooja hingega Ameerika esimese leedi Anna Eleanor Roosevelt’i sõnu, kes on öelnud: “Tehke seda, mida te oma südames õigeks peate – sest arvustatakse teid nagunii. Teid kirutakse selle eest, mida teete, ja selle eest, et te seda ei tee.”

Kes soovib valitsejana jõupositsioonilt kõike korraldada, neile peaks midagi tähendama Ameerika Ühendriikide president Abraham Lincoln’i manitsus: „Toores jõud võib allutada kõik oma teel, kuid tema võidud on lühiajalised.” Teatavasti kuulutas Lincoln 1863. aastal lõunaosariikide neegerorjad vabaks.

Kuid anglo-Ameerika poeet Wystan Hugh Auden on tulnud järeldusele, et kõige tähtsamad tõed on need – mida ühiskond kõige vähem kuulda tahab.