Sindi Gümnaasiumi hispaania keele õpetaja Kersti Jürgenson

(vt. kõrval olevat fotot) oli lahkesti valmis jagama muljeid, mida ta on näinud korduvate külastustega Hispaaniasse.

Mis on olnud Hispaanias viibimise peamine mõte?

Olen Hispaaniaga seotud töö- ja sõprussuhete kaudu. Et õpetan Sindi Gümnaasiumis kuuendat aastat ringitunnina hispaania keelt ja suviti töötan giidina, pean oluliseks tunda maad ja kultuuri, mida õpetan. Oktoobri lõpus-novembri alguses viibisin Valencias Comeniuse elukestva õppe stipendiumiga, täiendades teadmisi Valencia ülikooli juures Campus Lenguajeses hispaania keele kui võõrkeeleõpetajatele korraldatud kursusel. Nende 2 nädala jooksul toimus majutus hispaania peres, tunde viisid ülikoolis läbi oma ala professionaalid ning õhtupoolikuti tutvusime giidi saatel Hispaania kultuurieluga. Nüüd olin jõuludest kuni 9. jaanuarini Lõuna-Hispaanias, põhiliselt Sevillas. Eesti ja Hispaania sarnasus peitub selles, et mõlemast maast on üle käinud erinevad kultuurid, jättes oma mõju kohalikesse kommetesse. Minu jaoks on huvitav just kultuurierinevus. Kuna mul keeletõket pole - hispaania keel on mul nagu hispaanlasel -, siis olen osa siinsest seltskonnast, mis võimaldab rohkem pilku heita kohalike maailma. Ja vaatamata sellele, et Hispaanias (jah, hoolimata mu välimusest) peetakse mind kohalikuks, avastan iga kord uut, midagi, mida enne ei teadnud. Loomulikult külastan alati muuseume, toon kaasa filme ja raamatuid.

Milles seisneb põhiline kultuurierinevus või – sarnasus?

Filoloogina paelub mind eriti just kommunikatsioonierinevus. Hispaania on väga suur maa, ja kuigi eri piirkondade vahelised erinevused on suured, siis mingi ühisjoone võib siiski leida. Eestlased peavad sageli itaallasi ja hispaanlasi valelikeks. Nende keeltes on lihtsalt sõnal teine väärtus: paljut antakse edasi hääletooni või lauseehitusega. Teisele komplimentide tegemine käib viisaka suhtlemise juurde, mitte pole tegemist „külge löömisega“. Meie mõttes liialdatakse nii žestide kui võrdlustega. Ja pole siis imestada, kui eestlane ütleb olulise edasi ühe lausega ega anna sama mõtet kolm-neli korda uuesti edasi, läheb hispaanlase jaoks info kaotsi. Eestlasele võib jällegi tunduda imelikuna, et hispaanlane esitab palju isiklikke küsimusi (hea kasvatus eeldab, et peale tervitust küsitakse kaasvestleja pereliikmete käekäigu üle), et sageli sama küsimust korratakse, et selleks, et kuhugi minna, peab kõikidega sama teema mitu korda läbi arutama. Ja kui mult tuttavad küsivad: „Kas sa polegi täna oma emale ja vanaemale helistanud,“ ning mina seletan, et meie kultuuris pole see kombeks, siis jääb neisse ikka kahtlus, et ju mul oma lähedastega ikka kõige paremad suhted pole. Sarnane on külalislahkus, armastus oma maa vastu, ehk inimlikus ka teatud melanhoolsuses.

Kuuldavasti pole viimase aja ilmad olnud Hispaaniale iseloomulikud?

Hispaanias saime osa väidetavalt viimase 50 aasta suurimast sajust. Alates 23ndast novembrist kuni 5. jaanuarini polnud Sevillas ühtki kuiva päeva. Kõiki seal veedetud päevi saatsid suured vihma- ja äikesetormid. Sellest, missugused ilmad sel aastal Hispaanias on olnud, kuuleb-näeb siinsetest meediakanalitest küllaga. Aga seda, et Sevilla majades pole üldjuhul küttesüsteeme, et aknad lõgisevad tuule käes (ja korruselamute koridorides aknaid polegi), et maja välisseinad on õhemad kui meie tubadevahelised seinad, meil tavaliselt ei räägita. Nii et kui talvel ka kaks kuud 7 või 12 kraadi sooja on, siis seda võetakse kui paratamatust. Hommikul pannakse oma niisked riided selga. Kui külm väga naha vahele poeb, istutakse ümber laua, mis on kaetud jämedakoelise linaga. Selle all on pisike elektriradikas, mis lauaaluse soojaks kütab ja nii ka laua ümber istujaile sooja annab. Ja mis minusse puutub, siis imestatakse, et olen ometigi põhjamaalt, et mul ei peaks külm olema. Kui aga mõelda, et enamiku osa aastast on sooja üle 30 kraadi, siis pole tõesti paari kuu pärast mõtet maju soojustada. Ja taas peab rõhutama Hispaania suurust – see, mis käib Sevilla kohta ei kehti näiteks Madridis või Kanaari saartel. Mereäärne kliima erineb väga mäestiku omast. Sajud ja tormid on sel aastal maad siiski väga laastanud: üle ujutanud põlde ja jõgede äärtes paiknevaid maju.

Võibolla oleks siiski huvitavam teada hispaanlaste jõulutavadest, sest alles need pühad toimusid?

Muidugi on hoopis huvitavam kirjeldada, kuidas näeb välja ühe tavalise Lõuna-Hispaanias elava linnainimese jõuluaeg. Hispaanlased armastavad vaatemänge. Nagu ka Eestis, on Hispaanias jõule peetud väga ammu, paganlik on segunenud katoliiklusega. Nii nagu ülestõusmispühade ajal, toimuvad ka jõulude ajal (täpsemalt 5. ja 6. jaanuaril) suured linna läbivad rongkäigud, mis on igas paikkonnas erinevad. Hispaanlased ise määratlevad end vägagi konkreetselt piirkonna järgi. Igal autonoomsel piirkonnal on oma seadused. Ühine on ehk see, et hispaanlane armastab traditsioone, kombeid, vaatemänge. Vähesed seostavad jõule põhjaeurooplaste paganliku pühaga: jõulude ajal teeb iga endast lugu pidav pere Jeesuse sündimist kujutava meeleolukompositsiooni. Nii näiteks on linnavalitsusel, kirikul või kaubanduskesksusel igaühel oma kompositsioon, mille kohta kasutatakse sõna „pesebre“. Nende külastamine on tasuta ja üles seadmine iga asutuse auasi. See on ehk midagi sarnast nagu meil kuuse pikkusega võistlemine. Jõulud peetakse pereringis, söögiks erinevad maiustused, eelkõige „turrón“-i variandid (halvaasarnane maius, enamasti tehtud mandlitest, riisist, meest, munast vms). Jõuluvana enamasti ei käi (see on nüüd uue aja mood ja tavahispaanlane arvab, et pärit USAst).

5. jaanuari õhtul tulevad 3 kuningat, kes panevad lapsele kingid. Jõuluvana komme on vägagi uus, teda kutsutakse prantsusepäraselt Papa Noeliks. Mõnes peres käib nii jõuluvana kui Reyes'ed ("reyes“- kuningad). Poes on sel ajal müügil söesarnane suhkrust tehtud magus maius. Legendi järgi oli üks kuningaist mustanahaline Balthasar. Tema on ka laste sõber ja toob pahadele söe, headele kingid. 5. jaanuari õhtul on igas linnas suur rongkäik, mida alustavad veoautodele üles seatud muinasjututegelased. Nad viskavad rahva sekka maiuseid, väikseid kinke vms. Tänavad on pärast seda üritust komme täis. Need, kes rongkäigus kostümeeritult osa võtta saavad, valitakse sponsorite hulgast. Rongkäigust võtavad osa maskeeritud muusikud, poliitikud ja teised tegelased. Rongkäik läbib tervet linna, rahvast on murdu ja sündmus kantakse üle televisioonis. Lõpus tulevad siis 3 kuningat ja kõige viimaks tänavakoristusmasinad.

Terve järgmise nädala võib tänavatel ja metroodes kommijäänuseid näha.5. jaanuari õhtul süüakse ka kringlisarnast saia, mille sees on väike portselanist kingitus. Kes selle endale saab, on õnnega koos. 6. jaanuar on vaba päev ja siis avavad inimesed kingipakid. Jõukamad viivad "igavad" kingid prügikastide juurde, kus meie mõistes asotsiaalid neid sorteerivad. 6. jaanuaril käiakse ka külas ja Sevillas toimuvad oma linnaosa Kolme Kuninga rongkäigud. Autohaagistel veetavatel muinasjutumotiividel ehitatud dekoratsioonidel istuvad nii poliitikud kui lapsed, pildudes rahva sekka karamelle ja väikeseid kinke (palle, nukukesi jms). Sellega on jõulud läbi, tänavatelt korjatakse kaunistused ja elu läheb edasi, kuni järgmise suure vaatemänguni, la semana santani (ülestõusmispüha), mil Jeesuse ja neitsi Maarja kujudega rongkäik taas linnatänavad rahvast täis kutsub. Koolivaheaja pikkus sõltub Hispaania piirkonnast, Sevillas oli see lühem kui meil: 7. jaanuaril algas juba kool.

Räägiks lähemalt, mis on pesebre või jõulukompositsioon?

Petlemma kompositsioon on Jeesuse sündimise stseen, mis hispaaniakeelsetes maades
jõulude ajal kiriku või koduuste juurde ehitatakse. Hispaania keeles on selle nimi Belén = Petlemm või "pesebre". Tänapäeval ehivad plastiknukkudest jõulukaunistustega kompositsioonid asutuste, eriti aga hotellide sissepääse ning linnaväljakuid. Väidetavalt on idee pärit Asisi Fransciscuselt. Tema eestvedamisel mängisid 13. sajandil seda stseeni läbi inimesed, et rahvas Jeesuse sündimise loost osa saaks. Missad olid ju ladinakeelsed, millest lihtrahvas aru ei saanud. Pesebre-kunstil on igas piirkonnas oma eripärad, sellest võiks kirjutada päris pikalt. Minu jaoks on alati huvitav meie mõistes paganlike kommete segunemine kristlikega. Luterlikes maades seda ju ei näe - eks Luteri üks usupuhastuse ideesid olnud muu hulgas ka paganlike vaatemänguliste elementide kõrvaldamine kirikust.

Kas nimetaksid mõnd teravamalt silmatorkavat erinevust linnainimese elulaadis?

Ahjaa, eestlasele on mõistmatu, kuidas saab inimene olla terve päeva toas, kordagi sealt väljumata. Hispaanias võib see tavalise linnainimese puhul kergesti juhtuda, et ta veedab kogu vaba päeva oma korteris. Sevillas suleb linnavalitsus päev enne tormi pargid, kus asuvad ka muuseumid ja kuhu sel juhul samuti sisse ei pääse. Põhjendus on lihtne: tuulega võib puu otsast oks murduda, mis jalutajat vigastab ja linnavalitsus on kohustatud selle eest kompensatsiooni maksma. Samuti pole kommet külalisi koju kutsuda – kokku saadakse kas baaris või kohvikus. Eestis selline tänavakultuur puudub. Ilmselt kaasaja uus mood muudab kodus istumise harjumust– palju propageeritakse liikumist, pargid või tänavad on varahommikust hilisõhtuni täis tervisesportlasi, vanad inimesed käivad jalutamas või teevad kiiret kõndi. Televisioonis on propageeritud ka kepikõndi, kuid enamik inimesi pole sellest midagi kuulnud, mina olen kepikõndijaid näinud vaid mägedes.

Mida ütled kokkuvõtteks?

Eestlane on niivõrd harjunud väikeste vahemaadega, asjaajamise kiirusega, sellega, et Interneti (ja sealhulgas WIFi) kasutamine on loomulik, et pangakaardiga saab kõikjal maksta (Hispaanias peab enamasti arve olema vähemalt 10 eurot, et kaardimakse kõne alla tuleks). Aga mis kõige olulisem ja mida märkab juba lennukiaknast Hispaaniasse jõudes: meie oleme harjunud rohelusega, samas eriti just Lõuna-Hispaanias on suured metsad pigem luksus. Ilmselt liigub ka Eesti sinnapoole, kuid meil võib koolilaps veel ise kooli minna ja sealt koju tulla. Tänapäeva Hispaania linnas ei tule see turvaprobleemide tõttu kõne allagi. Võib öelda, et külas on küll tore olla, aga Eestis on ikka kõik palju parem ja kodusem.

Fotode autor on Kersti Jürgenson, v.a. esimene ja viimane foto, mille on pildistanud Armas Jürgenson