Joaastang Valgejõel
Helle Artel võib pärast pikalt roolitaga istumist tassikese kohvi endale lubada; Helen abistab väiksemate kogemustega amatööri
24. märtsi hommikul Helle ja Heleniga Sindist Nõmmeveski poole teele asudes tegi tilluke Volks enne pikale teekonnale asumist haagi Pärnusse, et sealt veel kaks kena daami kaasa võtta. Õlad pisut ette kokku veetud ja käed korralikult põlvede vahele asetatult istusin Silvia ja Sirje vahel tagaistmel kavatsusega veeta sombune ja vihmale kiskuv päev kõigiti meeldivas seltskonnas. Hea lootus ei vedanud hetkekski alt. Kuigi autosõidu algul kiskus jutt väga asiseks ja mitmed oskussõnad suurte kogemustega fotograafide suust kostusid minu kõrvu tundmatu keelena, vabanesin kiiresti pingest, mida viivuks vähesed teadmised tekitasid. Helen oli juba varem fotomatkale kutsudes julgustanud: „Seda ära tähele pane, et kõigil suured torud käes. Seltskond on lihtsalt super!“ Nii ka oli, eriti paremal tiival istuv Silvia, kellega esimest korda kohtudes veel enne sinasõpruse rituaalini jõudmist võisime teineteist julgelt sinatada.
’
Peatselt jõudsin selleski veenduda, et alati pole jutul põhja all kui tahetakse nalja visata: „Naine roolis, auto kraavis...“ Päris ilmsiks tuli Helle meisterlik juhtimine õhtul kui ta vesises ja paksus lumes raskelt koormatud autot läbi pimeneva metsa sõidutas. Auto kõhu all tugevalt sahisev lumi jättis pigem tunde salvo kelguga libisemisest. Ehkki mõnel hetkel viskus kõrgetel pööretel töötav mootor otsekui kõige jämedama puu poole, siis ei kestnud see muljetus murdsekunditki pikemalt, sest Helle hoidis rooli sama kindlalt nagu ralliässa osavad käed ja pedaalidki jalge all kuuletusid täpselt igale käsklusele.
Ette rutatud sündmustelt tagasi pöördudes meenutab siiski kõige eredamaid muljeid esimene sihtpaik Nõmmeveskil, mis asub Harju maakonnas, Loksa vallas, Lahemaa Rahvuspargis. Kogunev seltskond kolmekordistus. Pärnumaalt tulijaid toetasid veel Tartu, Märjamaa ja Tallinna loodusfotograafid. 15 fotosõpra, kellest valdava enamiku moodustasid naised, võtsid pärast tervituste vahetamist, jällekohtumise kallistusi ja väikest kehakinnitust suuna Valgejõel asuvale joale. Kuuldud selgituse järgi jääb juga Valgejõe-Loksa maantee viiendalt kilomeetrilt suunduval teel jõge ületavast sillast umbes 50 m allavoolu.
Joa kohal on Valgejõgi veerikas ja vaatamata suhteliselt madalale (1,2 m) vee kukkumisele on paarikümne meetri laiune lubjakivist astang silmale ääretult nauditav. Esimene peatuspaik oli seepärast ka kõige pikem, sest sooviti võimalikult palju kaadreid ühes võtta. Jää ja lumiste kallaste vahel kiirelt voolav vesi tekitas hulga vaatemängulisi momente, mida võis erinevate tehniliste võtetega fotograafias veelgi kunstipärasemalt jäädvustada. Pika toru statiivile asetades ja seejärel teatava säristusajaga pritsmeid loopivat ning möllavat vett pildistades sai tulemuseks hoopis midagi muud, mida looduses silmaga mitte kunagi ei tabaks. Joa all asub veel umbkaudu 1,5 m sügavune hiiukirn, mida kahjuks küll ei näe, aga jääaegse liustikualuse või liustikupealse kaljupinnasesse uuristatud kose lõõrist teadmine on samuti huvitav teadmine.
Sama põnev oli vaadata ka kuni 20 m sügavust kanjoni, mis on ligemale 400 m pikkune. Valgejõgi on murdnud tee läbi Kolgaküla kirdenõlva klindiplatoo. Joaastangust allpool on moodustunud diktüoneemakildal ja liivakivil voolav kärestikuline jõgi, mis langeb paarisajal meetril umbes 5 meetrit. Valgejõgi saab alguse Pandivere kõrgustikul asuvast Porkuni järvest ja on 77 km pikkune ning omab 107 m languse juures 454 ruutkilomeetrist valgala. See teadmine tekitas kiusatust teha tulevikus matk ühes kaameraga kogu jõe teekonnal, et tabada erinevaid objekte, mida loodusmaastik pakub.
Meeliköitva tundeküllusega mõjuvad kanjoni kõrgetel seintel paljanduvad oobulusliivakivi (fosforiit). ordoviitsiumi lubjakivid, diktüoneemakilt ja glaukoniitliivakivi. Kanjonisse ehitatud betoonvaiadele tõstetud betoonsängis asuv juurdevoolukanal kunagisele hüdroelektrijaamale on muinsuskaitset vääriv rajatis. Rajatisele annab lisaväärtust seegi, et lagunevast kanalist immitsev lubjanõrg kasvatab põhja alla ehtsaid stalaktiite. Vaatamist väärt on ka jõujaama tellistest laotud abihoone mille kõrgetel müüridel on paar kuuske õige pikaks sirgunud. Elektrijaam hävis tules 1960-dail.
Järgmine peatuspaik asus lähedal asuval Joaveskil, mis jääb Harju ja Lääne-Viru maakonna piirimaile. Ka Loobu jõele on kunagi rajatud hüdroelektrijaam. Üle-eelmisel sajandil ehitatud jõujaam varustas energiaga vastloodud papivabrikut. Kuna ehituseks tarvitatud paekivi murti Loobu jõesängist, siis muudeti algne 4 meetri kõrgune Joaveski juga 160 meetri ulatuses kuueks 0,5–1,1 meetri kõrgusteks astmeteks. Ka kuueastangulise joastiku ühes osas jätkus asjaarmastajatele ja päris fotograafidele küllaga põnevust. Mõnede fotograafide kaamerad olid varustatud mikrovõtete tegemist hõlbustavate objektiividega. Nii võis mitut naist näha pidevalt lumel lesimas või mõnd kivi väga lähedalt ja pikalt uudistamas. Seltskonnast möödus ka üks hiiglama suure objektiiviga rännumees. Esmalt vaadati ja arvati tal küljel rippuvat suurt termosnõud. Lähemalt uurides selgus, et tõeline looduse jäädvustaja tuli vesipappe pildistama.
Kolmas peatus viis Altja õpperajale, mis piirdus küll üksnes neemel jalutamisega. Sealsed lähestikku ehitatud õlgkatusega palkmajad on omaette vaatamisväärsus. Need on rannakülale omased paadi- ja võrgukuurid.Kena vaade avaneb veele, kus on koha leidnud sauna suurune rändrahn.
Teekond lõppes Juminda poolsaarel, mis jääb Kolga ja Hara lahe vahele. Poolsaar on kuni 6 km laiune ja 13 kilomeetrit pikk. Poolsaar lõpeb samanimelise neemega. Suurt pindala poolsaarest katab okaspuumets ja kus laupäeval nägi veel palju sügavat lund. Kuna õhtu hämarus muutus kiiresti pimeduseks ja pikk kodutee ootas ees, siis ööpildistamisele enam meie viieliikmeline seltskond ei jäänud vaid jättis ülejäänud seltsilised maha, et sumbata läbi kitsa lumise metsatee tuldud rajal tagasi.
