Perenaine võttis meid lahkelt vastu koos köetud suitsusaunaga. Eda juhendamisel ja osalusel tegime läbi kohalikud saunarituaalid ja tema juttude saatel rännaku, mis kätkes saunaga seotud traditsioone sünnist surmani ning isegi pärast surma.

II osa. Saunas sees

Olgu öeldud, et saunas käiakse ilma riieteta. Käterätik, mis polnud 100% looduslikust materjalist tuli sauna eesruumi jätta. Unustada tuli kosmeetika, šampoon ja seep. Esimese leili ajal soojenesime aeglaselt üles ja Eda rõhutas, et me jälgiksime oma hingamist. Kui hingata rahulikult ühtlaste vahedega sisse ja välja, siis tunneb keha ennast turvaliselt. Pärast esimest leili pesime ennast lipega (lehtpuutuhk, mis on seisnud vees) ja loputasime leige veega. Järgmise leili ajal hõõrusime enda keha soolaga. Eda õpetas meid: „Hõõruge kogu keha soolaga kokku – naised alustavad hõõrumist vasakust jalast ja mehed paremast jalast. Samal ajal korrake: Sool, sool kaitse mind kurja eest nii väljast kui seest. „Seest“ tähendab seda, et kõige rohkem teevad meile kurja meie oma negatiivsed mõtted ja hirmud

Ja seepärast püüan ma väita, et lapsi ei tehtud kõvasti köetud saunas vaid jahtunud saunas või järgmise päeva saunas. Võite ise ka mõelda, kui mitu põlvkonda elas ühes ruumis koos ja siis ei olnud see tegevus seal just kõige mugavam,“ jutustas Veeroja. „Ja nii ongi, et meie kultuuris on seda tegevust palju saunas tehtud. Kui taheti poisslast, siis pidi mees olema aktiivsem ja naine pidi lebama mehest paremal pool. Kui tütart siis vastupidi. Kui sündis poiss siis tema kohta öeldi, et sündis poeg aga kui tüdruk siis öeldi, et sündis laps.“

Peale tunni ajast saunatamist, kui siseorganid on ka soojaga harjunud, jagas Eda meile välja vihad. Eda kasutab vihtade tegemiseks erinevaid puuliike, näiteks meestele jagas ta kätte sarapuust vihad. Sarnaselt soola hõõrumisega alustavad naised tema õpetuse järgi vihtlemist vasakust jalast ja mehed paremast. Vihtlemist saatsid saunasõnad:

Sop-sop soone peale
Vihalehed sääre peale (seere pääle)
Kintsu pääle
Seere pääle
Sop-sop sop
Sop sop soonõ pääle viha lehes veere pääle, keväjäse kindsu pääle, suur suvi sällä pääle, sügüsedse seere pääle, talvõkõlmäst talla ala…
Käed kergeks, silmad selgeks

„Õieti saunas käimine lõpetab alati sinu elus mingi perioodi. Kui sul on mured ja sa otsid vastuseid, leiad need kõige paremini saunas lõõgastudes, mõtiskledes ja esivanematega nõu pidades,“ on Eda Veeroja veendunud. Abiks selle juures on sõnad: „Mis minekul see minku, mis tulekul tulku.“ Kõvasti vihelda tuli ka jalataldu, sest usuti, et kõik hädad tulevad inimeste sisse jalgadest. Löö vihaga vastu jalgu ja ütle: „pikk tii minah,“ õpetas Veeroja.

Sauna lõpetamisel visatakse ennast lava peale nõrguma. Selili või külili nii nagu mugav on. „Võta looteasend, tõmba jalad natukene krõnksu. Suitsusaunas olekut on kõige rohkem võrreldud ema üsas olemisega. Pane oma silmakesed kinni ja mõtle korraks, mis tunne sul võis olla ema üsas. Kuskilt tulevad pulsilöögid. Ja ega sa ei teagi, kas need on sinu pulsilöögid või sinu ema omad.

Saun lõpetab su elus ühe ajajärgu ja homme siit sauna uksest välja astudes hakkab uus aeg. Selleks, et sa saaksid uuele vastu minna puhta hingega, ole hea anna endale andeks kõik, mis sa arvad, mis sa oma siiamaani elus valesti teinud, oled tegemata jätnud, oled halvasti mõelnud, öelnud või teinud. Sa oled lihtsalt inimene, sa oled teinud nii nagu sa oled saanud. Lepi sellega, kus sa täna oled. Meie tänapäeva kultuuris hoitakse inimesi süütunde peal, kuid süütunne on halb kaaslane. Kui sa tahad hästi elada, siis ära süüdista ennast.“

III osa. Toas

Pärast saunaskäiku istume koos Eda õdusas majas. Lauale on kaetud head-paremat, nende seas ka suitsuliha, mida Eda ise oma saunas valmistab. Eda küll nendib, et tänu Euroopa Liidu seadustele ei saa enam liha suitsutada samas saunas, kus inimesed käivad, ja seetõttu ehitas ta täiesti eraldi sauna liha suitsetamiseks. Mekkides Eda suitsuliha kuulame tema jutte omaaegsest tavast saunas sünnitada: „Meie kultuur on väga kiiresti muutunud viimase paarisaja aastaga. Haanja kandis olid viimased saunasünnitused olid 1978. aastal ja pärast seda järsult null, 1974. aastal oli päris palju ja 1976 olid ka veel mõned. Mina seostan seda eelkõige progressiga, külla ilmusid telefonid ja autod ning seega oli võimalik minna haiglasse sünnitama.

Üks põlvkond vahetus teisega ja väärtushinnangud muutusid. Tänapäeval on siin Haanjas noored naised, kes mõistavad seda kultuuri ja on harjunud suitsusaunaga. Nad austavad ühendust esivanematega ja käivad enne sünnitust saunast läbi. Enda kohta saan öelda seda, et mina käisin enne sünnitust saunas, kõigi oma kolme lapse sünni eel. Efekt on sama – lõõgastab lihased, rahustab meele, sünnitus muutub kergemaks ja ühendus esivanematega on loodud.

Ja kui võtame veel ühe põlvkonna tagasi, siis see tädi Juuli põlvkond, kes sündis 1909. aastal. Nende peres sündis 14 last, neist ainult neli said täiskasvanuks, teised surid lapseeas. Iga talu moodustas sel ajal oma kogukonna. Iga talu võis väheke omamoodi mõelda-tunda. Ja umbes kuue kuni kaheksa talu kohta kujunes külas välja naine, kes teadis väheke rohkem kui teised, tajus rohkem kui teised. Need naised pidasid kombeid ja teadsid kunste. Neid ei saa nimetada nõiaks, sest nõid on minu arvates teise tähendusega – need naised, kes külades teisi aitasid, nad tegid head.

Tänutunne ja austus on need kaks tunnet, mis te peate endas hoidma kui räägite esivanematega. Sageli võis taludes olla ka nii, et sünnitust võtsid vastu pere kõige vanemad tütred juba kaheksa aastaselt. Ja oli neid, kes võtsid sünnitusi vastu kui omad lapsed olid suureks kasvanud – seal ei olnud ühtegi reeglit, see oli nii, kuidas kellelegi antud oli, ega keegi ei hakanud tol ajal mingist missiooni tundest sünnitusi vastu võtma. Sageli olukorras tingituna, sa olid seal juures ja pidid aitama.“

„Vanasti narkoos ei olnud teada selle sõna all, kuid tunti teda abivahendina ikka. Kergemat narkoosi anti meie piirkonnas koirohuga. Koirohu tinktuur, koirohu suits, koirohuleotis – kui koirohtu kuumalt sisse hingata muutis see hingeseisundit, andis meelerahu nii ravijale kui ka sellele, keda raviti. Kui aga asi karmiks läks, siis anti suitsu, vingumürgitus ja „pilt“ eest ära. Siis said käe sisse pista ja last keerata õigesse asendisse ja kui imik oli sees surnud, siis sai imiku välja võtta ja ema jäi elama.

Eda aga vastab: „Mina ei soovita suitsusaunas sünnitust tänapäeval. Mitte kellelgi meil ei ole siin laua taga täna seda õigust öelda, et sinu laps võib jääda elama ja sinu mitte. Kui külas sündis laps siis külanaised tõid lapse saanud perele sööki, sest pereema ei olnud võimeline liikuma ja suurele perele toitu tegema. See oli naiste vaheline solidaarsus, üksteise toetamine. Oma õiguste eest tuleb seista“.

Selline huvitav saunas käik oli Valga muuseumi töötajatel seoses sünnipärimuse kogumisega ja ega kõike ei saa siin ära rääkida. Lugejaid, keda see teema rohkem huvitab, ootame järgmise aasta märtsis näitusele „Hälli kiigutaja“, mille raames peab Eda ka ettekande.