165 aastat professor Martensi sünnist
Port Artur 2 kolmandal korrusel avati eile Pärnu linna aukodaniku Friedrich Fromhold Martensi 165. sünniaastapäevale pühendatud näitus.
Professor Martensi elu ja tööd käistlevat näitust avades lootis Pärnu linnapea Toomas Kivimägi, et selle abil õpime tõeliselt tundma rahvusvaheliselt tuntuimat pärnakat ja tema panust maailma ajalukku. „Mul on tunne, et Martens on väljapool paremini tuntud kui Pärnus või Eestis ja seepärast on mul hea meel, et professor Martens on jõudnud Pärnusse tagasi,“ tunnustas Kivimägi Pänu Muuseumi ettevõtmist. Samas tõdes ta, et Pärnu linn pole seni osanud vääriliselt hinnata suurmehe teeneid kuid viga annaks parandada hakatusena kasvõi sellega, et nimetule väljakule Port Arturi kaubanduskeskuste vahel võiks anda
Martensi nime.
Suurmehest rääkis pikemalt Martensi uurija Arthur Eyffinger
Martensi uurija hollandlane Arthur Eyffinger rääkis sellest, mida Pärnu mees on andnud maailmale. Igal põlvkonnal on väga palju õigusteadlasi ja advokaate, aga Martens oli vaieldamatult väljapaistvaim oma ajastus ja võibolla ka laiemalt. Ta eristus tohutu energia, tahtejõu ja pühendumusega sellele tööle, mida paljudel teistel õigusteadlastel ei ole olnud. Paljud ütlesid, et ta oli pealekäiv ja teised pidasid teda tüütuks, aga põhimõtteliselt seisnes mõte selles, et tema natuur oli väga tugev – lausa füüsiliselt. Kõik, mis ta tegi, oli väga tulemusrikas ja kõik, mis ta tegi, muutis ka maailma. Martens tahtis kehtestada reegleid kogu maailmale. Ta suutis isegi kokku panna diplomaadid ja õigusteadlased, sest ta soovis tuua kõik ühe mütsi alla üksmeelele. Väikese rahvuse esindajana kutsus Martens maailma vaatama avarama pilguga, et mitte jääda tammide taha vaid minna merele.
Õigusteadlaseks kasvas ta Peterburis. Kuna aristokraadid ei sallinud õigusteadust, oli ta Pärnuga võrreldes Peterburis palju halvemas olukorras. Ega tolleaegses Euroopaski sallitud selliseid teadlasi ja neid ei võetud ka eriti tõsiselt. Võibolla sellepärast oli ta Venemaal rohkem tuntud kui Euroopa aristokraatlikus maailmas, kus samuti ei armastatud õigusteadlasi. Martens uskus, et rahva osaks pole olla kuningate või valitsejate alam. Kodanikud pidid saama toimida nende seaduste ja traditsioonide järgi, mis oli rahvale omaseks saanud - mitte ülemate korralduste järgi. Sellel põhimõttel seadis ta tsiviliseeritud rahvaste õiglustunde esikohale. Osaledes rahvusvahelises õigusvallas sai temast eelkõige inimõiguste eest võitleja. Martens osales rahvusvahelistel konverentsidel üle 40 aasta, kuid tema esimene osalemine ühel niisugusel konverentsil kujunes kõige dramaatilisemaks. Vene tsaar Aleksander II esindajana tahtis ta 1875. aastal Brüsselis saavutada seda, et võetaks korraga vastu kõik inimõigused. Kuid eelkõige Suur Britannia, aga ka teised olid sellele vastu ja Brüsseli konventsioon jäigi sündimata. Kuid Martens oli kannatlik ja 25 aastat hiljem tuli ta Haagis samade Brüsselis ettevalmistatud materjalidega uuesti lagedale. Tolleks ajaks oli maailm selleks valmis ja kaua küpsenud konventsioon võeti vastu. See oli üldse esimene kord, kui võeti vastu sellised reeglid. Inimeste terve mõistus ja südametunnistus võitis.
Martens leidis, et tsiviliseeritud rahvas saab elada tsiviliseeritult isegi sõja tingimustes. Martensi klausel, mis määratles sõjategevuse keskele jäänud elanikkonna õigused, on tänapäevalgi aluseks sõjakurjategijate süüdimõistmisel Haagi rahvusvahelise kohtu poolt. Seda on kasutatatud eriliselt endise Jugoslaavia sõjatribunalis ja sellel rajaneb väga palju ka tänapäevases rahvusvahelises kohtus.
1904. aastal puhkes sõda Venemaa ja Jaapani vahel. Kui Vene laevastik saadeti Vaiksele ookeanile, arvati ekslikult, et juba nähakse Jaapani laevasid Inglise kanalis. Selle vale otsuse põhjal uputati aga hoopis süütute Inglise kalameeste traalerid. Suur Britannia oli valmis Venemaale sõda kuulutama, aga just Martens oli see, kes suutis oma suure autoriteediga tormakaid inglasi keelitada ja enne otsuse langetamist sundida asja lähemalt uurima. Nii jõudis intsident mõistliku lahenduseni, sest asi oli juhuses, mitte vaenulikus aktis. Esmakordselt sai Martens osutada oma teadmiste ja leidlikkusega kodumaale reaalset kasu.
Ausammas Martensile
Port Arturi juhatuse liige Viljo Vetik rääkis 10 aastat tagasi toimunud kokkutulekust, kus meenutati Pärnu linna aukodanikku Martensit. Kui kirjanik Jaan Kross tutvustas oma romaani “Professor Martensi ärasõit”, käis ta välja mõtte, et Martens väärib Pärnus ausammast. Ka toonela teele lahkunud president Lennart Meri on öelnud, et Martens võiks olla esimene mees, kellele tasuks Pärnusse ausammas püstitada. Vetik loodab, et Pärnu linn selle nimel ka tegutseb ja võibolla juba lähematel aastatel seisab Martensi skulptuur kusagil Port Arturi kaubanduskeskuste läheduses väljakul.
Samal teemal:
