Miljööalade rahvuslikust väärtusest Mustla, Mikitamäe, Sindi ja teiste näidete varal
7. septembril korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts koostöös Tarvastu Vallavalitsusega Mustlas miljööväärtuslikku arhitektuuripärandit tutvustava seminari ja mõttetalgud väärtusliku elukeskkonna kaitseks.
Tänavu tähistatakse Eestis Euroopa muinsuskaitsepäevi alates 5-st kuni 11-da septembrini teemal „Ajaloolised linnad ja külad“. Ühelt poolt tingis teemavaliku 45 aasta täitumine Tallinna vanalinna kaitsevööndi kehtestamisest, mis sai Tallinna vanalinna UNESCO kultuuripärandi hulka arvamise eelduseks. Teiselt poolt leidub Eestis arvukalt miljööväärtuslikke linnu ja külasid, mis vajavad kaitset korrapäratu arendustegevuse eest ja tutvustamist ajalooliselt väärtuslike elukeskkondadena. Vastavasisulisele õppepäevale kutsuti nii Mustla kui ümberkaudsete valdade elanikud, arhitektid, valla töötajad, muinsuskaitsjad. Aga seminarile tulid kuulajad ka kaugemalt, nagu Pärnust ja Sindist.
Seminari tööd juhatas Trivimi Velliste, pea-ettekanded tegid Pärnu arhitekt Maie Kais ja Mart Siilivask Muinsuskaitseametist. Maie Kais tutvustas Mikitamäe ja Sindi kogemusel häid võimalusi kohaliku omavalitsuse teemaplaneeringu koostamisel. Kunstiajaloolane Mart Siilivask esitas häid ja halbu näiteid Eesti väikelinnadest, pöörates erilist tähelepanu Mustlale, kui rahvuslikule väärtusele.
Seminaril leiti, et kõike ei jõua ega peagi võtma range muinsuskaitse alla. Siiski peaks oskama märgata ja hoida vana arhitektuuri väärtuslikku külge. Viimasel ajal on linnade planeeringuis hakanud ilmnema positiivseid märke sellest, et järjest enam arvestatakse ka miljööväärtuslike piirkondadga. Tegemist pole otseselt muinsuskaitse all olevaga, ent siiski sellise harmoonilise ajaloolise hoonestusega, mis väärib suurt tähelepanu ja hoolivat suhtumist.
Maie Kais tunnustas Sindi linna selle eest, et ainsana Eestis on korrastatud kogu raudteejaama hoonete kompleks ja leitud neile uus rakendus, mis ei võimalda majade lagunemist. Peahoones asub noortekeskus ja ülakorrusel eluruumid. Sama rea peal kolmes väiksemas hoones asuvad sotsiaalmaja, edasi politseijaoskond ja hambaravi ning viimases EELK koguduse palvemaja. Lisaks väiksemad abihooned.
Sindis on 2 miljööväärtuslikku hoonete piirkonda, aga rohkem kui Pärnus muinsuskaitse alla võetud üksikobjekte. Kahjuks on Sindis ka väga palju Eesti arhitektuurile haruldasi hooneid hävinenud. Õnneks on säilinud üks osa J. C. Wöhrmanni puiesteel olevatest vabriku meistrite ja ametnike eluhoonetest.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm rõhutas, et Sindi linn oli oma aja musternäidis kõige paremas mõttes sellest, kuidas tuleb linnaruumi kavanda ja kujundada selliselt, et inimesed sinna tuleksid ja tahaksid jäädagi üksnes sellesse linna elama.
Maie Kais nimetas hästi läbimõeldud tööliselamuid, kuigi tänapäeval küsitakse imestusega, kuidas inimesed nii kitsastes tingimustes said ära elada. Mitmed asjad tunduvad tänapäevases mõistes arust ja ajast, nagu näiteks ühised välikäimlad mitme maja peale jne. Aga linna tänavavõrgustik, rohke haljastus ja muu hästi kavandatud tegevus on väärtus, millelt tuleks praegugi jätkata samas vaimus. Sindi oli ühel perioodil Liivimaa ja kogu Eestimaa suurima ettevõttega linn.
Maie Kais tõdes, et väga raske on vähese või koguni olematu rahaga midagi suurt väärtusliku arhitektuuri säilitamise juures ära teha. Ta tõi näiteks Mikitamäe, kus elanike arv on lühikese ajaga 1200-lt langenud 900-le. Tööpuudus on seal suur. Kuidas sellistes tingimustes tagada miljööväärtuslike piirkondade säilimist?
Mõttevahetuse käigus ütles Sindi linnapea Marko Šorin, et vaesusega kaasneb vaid üks ajutine hea asi: „Inimestel puuduvad võimalused kaasaegsete materjalidega vana puitarhitektuuri rikkuda.“ Kuidas aga ka väheste võimaluste juures saaks midagi ära teha?
Trivimi Velliste küsis, milline võiks olla vähese raha puhul odavamate materjalide kasutamise taktika ja filosoofiline lähenemine? Mart Siilivask vastas, et kõige odavam on vanade akende taastamine, mis oleks pealegi algse originaalsuse säilitamine täiesti autentsel kujul.
Mitmed kohalolijad leidsid, et näiteks akende ennistamine on paljudele elanikele täiesti jõukohane. Oluline on inimeste teavitamine sellest, et pole mõttekas vahetada vanad puitaknad plastikraamide vastu. Maie Kais soovitas korraldada puitakende taastamise õpitubasid. Viimati toimus taoline kursus Moostes.
Jaan Tamm hoiatas kaasaegsete materjalide vähese vastupidavuse eest ja nimetas näiteks 90-datel laialt levinud Rannila profiili, mis nüüd mitmel pool roostetab. Ta tõi hea näite Muhu saarelt, kus 42-st külast on 14 miljööväärtuslikku. Koguva külas asendatakse vahepeal ajutiselt Rannila profiiliga kaetud katused uuesti rookatustega.
Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Helle Lees muretses vanaaja oskustega puusseppade uue põlvkonna pealekasvu pärast, kuna poolesajandi kümnendite kestel vajati n-ö. kolhoosiehitajaid ja tänapäeva ehitajad teevad tööd moodsate elektriliste tööriistadega. Ollakse huvitatud töö kiirusest ja raha kiirest kättesaamisest, aga aega nõudvat taastavat tööd eriti ei taheta ega osatagi. Siiski arvati, et praegu juba on võimalik mõnel pool õppida ka peenemat tislerikutset.
Tarvastu vallavanem Alar Karu rääkis inimeste mõttelisest konfliktist, mida on raske ületada. Inimesed unistavad vanas majas elades uuest majast, mida siiski ei suudeta soetada. Nii püütakse vana arhitektuuriväärtusega elamuid ümber ehitada uuteks hooneteks, mille juures kasutatakse kaasaegseid materjale ja ehitusviise. Selle tulemusena hävineb jäädavalt endine. Vallavanem nentis, et küsimus on teavituses, mida jääb pidevalt väheseks. Isegi kui poetada mõni olulist teavet sisaldav voldik elanike postkastidesse, siis kümneid kordi sagedamini saadav muu rämpspostitus lämmatab ühe kasuliku teavituse ära.
Väga põnev oli kuulda ja vaadata fotosid Mustla arhitektuuri väärtustest, millest tegi hästi ettevalmistatud ettekande Mart Siilivask. Hiljem aga tutvustas kunstiajaloolane räägitut Mustla tänavatel tehtud jalutuskäigul. Tema väitel asub Mustlas Eesti kõige uhkem pangahoone. Kindlasti nõustuksid temaga ka vähesed kahtlejad pärast seda, kui hoone saaks kenasti restaureeritud. Mustlas leidub eeskujulikult korrastatud vanu hooneid, aga näeb ka lagunevaid maju. Mustla tunnustuseks tuleb kõhklematult jagada rohkeid kiidusõnu peatänava korda tegemise eest, mis ilmselt läks Tarvastu vallale üpris kopsaka rahasumma maksma. Samas on tehtud kulutused asja ette läinud.
Peamiste tänavate kõnniteed mõlemal pool sõiduteed on kaetud kiviparketiga. Tänavavalgustuse tulbad pole tavalised tsingitud metallpostid, mida kõikjal nüüd paigaldatakse. Selleasemel on käidud rohkem raha välja, mille tulemusena annavad mustad paljude vigurpindadega vanaaegseid metallposte meenutavad paarislaternatega valgustulbad tänavale meeli köitva retrohõngulise vaate. Selle taustal harmoneeruvad kuidagi väga hästi ka korrastamist ootavad majad nõnda, et praegusel kujul ei riivagi eriti üldist tänava vaadet.
Mustla asundus hakkas paisuma 19. sajandi lõpul pärast seda kui kirikumõis ja Tarvastu mõis asusid Mustla kõrtsi lähedale maatükke müüma. 1938. aastal sai Mustla linnaõigused, mis kestsid kuni 1979 aastani. Vaatamata praegusele aleviku staatusele jätab Tarvastu valla keskus arhitektuuriliselt kujunduselt täiesti linnaliku mulje.
Mustlas asub Eesti vanim rahvaraamatukogu (asutatud 1860), samas hoones avatakse ka muuseum
Samal teemal:
