Urmas Reinsalu: juba praegu peame avameelselt rääkima, mis saab Euroopast pärast sõda

„Linnapea ootas tänaval, automaat rinnal. Esimese asjana viis ta mu leivatehasesse,“ kirjeldab Urmas Reinsalu sõja alguses toimunud visiiti Ukrainasse. Lääs peab tema sõnul endalt juba nüüd küsima, mis saab siis, kui sõda lõpeb, ning vastama ausalt sellele, kuidas midagi sellist üldse võimalikuks sai.

Kui esmaspäeva hommikul kohtume, on Urmas Reinsalu veel välisminister. Neljapäeval, kui usutlus lugejateni jõuab, parlamendiliige. Ukraina on olnud Reinsalu jaoks peamine teema sõja algusest saadik ning selles osas ei muutu tema sõnul ka riigikogus töötades midagi.

„Ma ei ole lahti pakkinudki,“ teatab ta. „Kabinetis on kastid olulisega, need võtan kaasa nii nagu nad majja tõid.“

Midagi traagilist minekus ei ole, selline see ministriamet on. „Ka enne mind siin olnud ministril jäi ju midagi pooleli,“ sõnab ta. Küll on Reinsalu leidnud aega, et mõningatele väliskolleegidele lahkumisel pikemad kirjad saata ning jagada mõtteid sellest, mis on vaja veel kindlasti ära teha ning mis teemad ei tohiks laualt kaduda.

„Juba praegu peame avameelselt rääkima, mis saab nii Ukrainast kui Euroopast peale sõda,“ sõnab ta. „Kas Euroopas jääb endiselt kestma olukord, kus Venemaa terroriseerib oma naaberriike? Kas sellel lastakse edasi kesta ning milliseks kujunevad lääneriikide suhted Venemaaga?“

Veel selgemalt öeldes – kas üldse peaks Venemaaga suhtlema enne, kui sõjakuritegude eest on määratud karistus ning Venemaa maksnud reparatsioonid põhjustatud hävingu eest.

Kuna Euroopa on ennegi unustanud, siis on Reinsalu sõnul põhjust muret tunda olukorra üle, kus need küsimused on küll õhus, kuid ei määra igapäevast suhtlust.