Olen juhendajatelt, treeneritelt ja pedagoogidelt kuulnud, et võrreldes varasema ajaga jääb meil oma võsude võimete osas kriitilist meelt üha vähemaks. Lapsel pole ühel või teisel alal tippu jõudmiseks vajalikke eeldusi, aga vanem arvab, et kui tema juba maksab ja kohale toob, peab see ikkagi teoks saama. Kas või nui neljaks!

Ehk tuleb see osati sellest, et ka vanematele endile sisendatakse kõiksugu moodsatel koolitustel ei tea kust võetud mantrat – kui sa vaid tahad, oled kõigeks võimeline! No ei ole ikka küll! Milleks sihukest jama ajada? Nii võibki hakata tunduma, et piisab mul vaid pintsel haarata, kui sünnib Malle Leisi omaga võrdväärne pilt, või võõpan mõne õngekorgi kollaseks ja olengi ehtekunstnik Tanel Veenre tasemel.