MAALEHE ARHIIVIST | Intervjuu tänase sünnipäevalapse Merle Palmistega: kõik degradeerub, kui ainult soiud, kuidas vanasti oli parem.

“Kõige tähtsam, et publik oleks saalis. Kriitika, preemiad, kui antakse, on toredad. Aga et inimesed vaatavad ja kuulavad, on kõige tähtsam,” möönab Eesti üks ägedam näitleja ja isiksus Merle Palmiste, kes täna tähistab oma sünnipäeva.

Sa mõjud võitluslikult. Mille vastu või poolt oled?
Mulle meeldib poolt olla, ma olen pigem millegi poolt. Vabaduse poolt!
Me defineerime seda ilusat sõna igaüks omal viisil.
Vabadus, tolerantsus, aga muidugi pead teistega arvestama. Sa ei tohi teistele liiga teha. Aga vabadus esmalt!
On sul see vabadus käes, valida oma teekonda ja rolle?
Mul on ju vabadus öelda “ei!”. Kohustusi palju pole, mu laps on juba suur...
Osa inimesi peab seriaalinäitlejat kuidagi viletsamaks või seda tööd haltuuraks.
Täiesti vale! Kas mõned arvavad nii või?
Kui kergelt suudad eraldada oma rollid iseenda minast?
Teatud kordadel on väga raske. Näiteks “Kuradi lollis linnus” mängin ema, ja väga raske on dialoog pojaga, kes on üritanud enesetappu. Väga raske on selliseid teemasid enda sisse võtta. Aga ma saan sellest vabaks. Olen mänginud sarimõrvarit...