Olen vist päris palju aastaid elanud oma jõulud teistele. Ja enamasti on just minu kanda olnud kohustuslik osa jõuludest. Ma ei saa öelda, et oleksin alati jõule nautinud. Minu jaoks on need eelkõige tähendanud mõtlemist kingitustele, koristamisele, söögitegemisele, tegutsemisele selle nimel, et teistel mu ümber oleksid ilusad pühad.

Ja kuidas siis nüüd on?

Sellel aastal olen teadlikult võtnud kõike rahulikumalt. Eelmiste aastate jõulustressi praegu ei tunne.

23. detsembril on maale sõit. Püüan nautida perega koos olemise aega vähemate kohutustega…

Kingitusi ju ikka teed?

Jah, aga ma olen püüdnud sel aastal teha nii, et kõik ei jääks viimasele hetkele. Isegi pakitud on kõik. Just nimelt, et see kõik ei kuhjuks jõulueelsele õhtule.

Elekter on kalliks läinud – vaatan jõulutuledes linna ja mõtlen sellele, et peame ju ka selle ilu kinni maksma.

Tead, ma isegi ei ole sellele mõelnud. Muidugi peame, jah.

Seda pimedat aega on niigi nii palju. Minu jaoks oleks see, kui tuledes linn läheks pimedaks, kurvastav. Raskemeelsust tekitav. Ja mõtle neid inimesi, kes ... jõuluajal tunnevad paljud inimesed ennast eriti üksi olevat.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid