Vaikus kurdistab, kirjasõna valgustab ja mõistus elab. Tuleb pähe, et kunagi läksid poliitikasse ajakirjanikud (aeg nõudis) ja endistest punapoliitikutest said (memuaari)kirjanikud. Tark ja tasakaalukas ajakirjandus sai otsa ning kirjandus ka, seevastu poliitika oli tasemel.

Nüüd kirjutavad kõik, kes viitsivad, aga jagavad vaid omas mullis-keeles-meeles sektitõdesid. Ja reaalsuski pole enam realistlik, vaid moondunud, fragmenteerunud ning politiseerunud isegi rohkem kui “vanal heal Pätsu ajal”.