
| Piibujutt | Kehra |
Kehra polikliinikus arstina töötanud Lužkov elas alevist kilomeetrikese eemal metsa servas, mis oli alevi hilisema uue osa Põrgupõhja sünnialaks. Ühel jõulueelsel päeval läks Lužkov postkontorisse oma välissugulase saadetud paki järele.
Muide, kõik säärased saadetised ei tarvitsenud üldse adressaadini jõuda. Teadagi, miks. Kui ta oli karbikese kätte saanud, küsis postiametnik, kas tohtrihärra oleks nõus kaasa võtma ja tema lähedal elavate naabrite postkasti pistma kaks ümbrikku, samuti kuskilt kaugelt maalt saadetud. Arvatavasti jõulukaardid. Muidugi oli doktor nõus ja pani ümbrikud pintsaku põuetasku.
Aga… Koju jõudnud ja oma paki avamisse süüvinud doktor unustas need ümbrikud sootuks, ning alles mitme kuu pärast, kui ta sama vammuse selga tõmbas ja postisaadetised rinnataskust leidis, ehmatas, et näe – läks meelest. Aga pole viga – jõulud ju igal aastal. Ja nii toimetas doktor ümbrikud naabrite postkastidesse järgmiste jõulude eel.
Paar päeva hiljem said naabrinaised poe ees kokku ja jagasid jõulueelseid muljeid. Üks väljendas imestust. „Kuule, sain oma vanatädilt Austraaliast jõulukaardi, mis oli saadetud eelmisel aastal.“ Teine: „Ole lahke, ma sain kaardi oma Rootsi sugulaselt, see oli samuti teele pandud mullu. See, et kõik sealt tulnud kirjad läbi loetakse ja pakid sorteeritakse, on teada värk, aga et ühe postkaardi lugemine terve aasta võtab, on küll uskumatu.“