| KOLUMN |
Kui mündriku ehk paadimehe sell Matthis, kes oma vanemad oli katku ajal kaotanud, kuid ilusa lauluhääle pärast siiski raekooli õpilaseks saanud, esimest korda oma õpetaja Toriuse tuppa astus, kuulis ta seal imelikke sädistusi ja vidinaid.
Käesolev pisukese pakasega talv on ka tiivulised nähtavamale, me eluasemete ja toimetamiste ligidusse toonud.
Puhevil kuubedes talvikesed keksimas jahukottidel taluõuel. Hakid ikka kisamas Toomemäel ja kaubanduskeskuste läheduses. Rasvaantsud koos oma sugulastega linnumajades pekki taotlemas. Pöialpoisid lumistes kuusemetsades piiksumas. Sinikael-pardid otsimas vaba vett ja suuremat seltskonda. Nemad ei olegi meil teadaolevalt ajast aega talvitanud (ja õige on öelda just talvitanud – mitte talvitunud, mis tähendab pikka põõnamist), vaid alles 1938. aastast suuremal arvul siiamaile jäänud.
