TÕSI TAGA

Lugesin hiljuti viimast põllu­majanduse statistikat. Selgus, et Eesti maakondadest on sigu kõige rohkem Viljandimaal.

Kas seetõttu, et “Mulgimaal, seal on hea elada!”?

See lugu juhtus ühes viisakas numbrisaunas. Sauna eesruumis, mille põrandat katavad uhked vaibad, seisab viisakalt riietatud noormees ja loeb suure tähelepanuga kuulutust, mis seinal ripub. Kuulutuses antakse teada, et see isik, kes üle ühe tunni saunas viibib, peab ülemäärase aja ehk iga järgmise tunni eest topelt juurde maksma.

“Kas vaba numbrit on?” küsib noormees saunateenija käest kavala naeratusega.

“Jah on! Missugust soovite?”

“Ükskõik, mis aga vaba on. Hind on minu jaoks kõrvaline asi.”

“Noh, siis olge hea,” ütleb saunateenija ja ulatab võtme, “näiteks see number maksab poolteist rubla, on igati hea ja korralik. Kas sobib?”

Noormees võtab võtme, astub ruumi ja lukustab ukse. Saunateenija hakkab uusi külastajaid vastu võtma.

Tund läheb mööda ja veel pool tundi, aga noormees ei ole ikka saunaruumist välja tulnud.

“Mis see peaks tähendama?” imestab teenija, “tarvis koputada.”

Teenija kutsub veel ühe teenija endaga kaasa ja mõlemad hakkavad ukse pihta prõmmima. Vastust pole aga mingisugust. Teenijad on päris kohkunud juba, koputavad veel ja veel ning hüüavad: “Härra! Kuulge, härra!”

Ei midagi. Kära peale kogunevad ka ülejäänud saunateenijad, koputavad kordamööda uksele, kuulatavad, aga numbrist ei kosta kippu ega kõppu.

“Noh, nüüd oleme küll plindris!” õhkab üks.

“Ehk tuleb kohtu vahet käimagi hakata. Kes teab, mis ta seal enesele tegi. Teate, ma aimasin kohe, et kõik pole päris õige, kui ta ütles, et hind on tema jaoks kõrvaline asi. Nüüd on tal seal kas pea lõhki või kes teab, mis juhtunud. Mis me peame tegema?” hädaldab teenija, kes noormehele saunaruumi kätte oli juhatanud.

“Tarvis kardavoi kutsuda!” arvab keegi teenijatest.

Mõne minuti pärast ongi kardavoi kohal.

“Kas te koputasite?” küsib kardavoi ehmunud saunateenijate käest.

“Jah, muidugi! Lausa mitu korda.”

“Koputage veel kord.”

Koputatakse. Vastust ei tule.

“Oli tema nagu härra või nagu lihtne mees?” küsib kardavoi.

“Kes seda täpselt teab. Tore kaabu oli peas, vihmavari käes...” seletab üks teenijatest.

“Oli ta tõsise olekuga?” tahab kardavoi teada.

“Seda just mitte, oli kaunis lustliku olekuga.”

“Jaa, asi näib halb olevat,” arvab kardavoi. “Minge kutsuge pristav siia.”

Pristav tuleb kohale. Tuuakse kirves. Üks kerge löök, ja ukse lukk lendab põrandale. Kartlikult ja väriseva südamega tungivad kohalolijad uksest sisse ning jäävad seisma. Kas hirmu pärast? Ei, imestuse pärast! Ja mida nad näevad: noormees lamab ukse kõrval sohva peal ning suitsetab rahulikult paberossi.

“Kuulge, härra, mis te siin teete?” küsib kardavoi.

“Mina? Mitte midagi,” vastab noormees.

“Lubage küsida, teie ju kuulsite, kui koputati?”

“Mis siis sellest?”

“Kuidas mis sellest? Uks lõhuti maha!”

“See ei ole minu asi. Teie olete siin peremehed ja võite kas või terve maja kildudeks teha.”

“Noh, nüüd teete te küll nalja. Naljamees olete!” ütleb kardavoi.

“Sugugi mitte! Mina olen harjunud pärast sauna väheke puhkama ja maksan selle eest. Just nii, nagu ka teie sauna kuulutuses kirjas on – kahekordse hinna. Ma arvan, et mul selleks õigus on. Aga teie tulite minu rahu rikkuma!”

“Sissetungijad” kehitavad õlgu ja lähevad ära, aga “naljamees”, et ülemäärase aja eest mitte ilmaaegu raha välja käia, lamab kuni tunni lõpuni diivanil edasi.