Aga mitte ainult eidekesed ei oodanud reedeti oma abiväge. Ootusärevust näitasid üles ka koduloomad, koerad ja isegi üks kana. Üks koertest ronis lõhutud halupuude hunniku otsa ja sirutas koonu juba varakult suure tee poole. Kana kakerdas närviliselt hoovis teepoolses lauda otsas, nagu otsides uut pesakohta.

Mart oli kanast kasvatanud tõelise lemmiklooma. Ta oli linnukest juba kanaks kasvamise ajal hellitanud igasugu maiustega – küll nisuterade, küll saiaraasukestega. Ja muneja tippiski nüüd aina sõbra kannul. Ning ikka pudenes siis Mardi peost maha kanale üht-teist nokapärast.

Suvel hoiti maja ust tihtipeale pärani, et seakartulite keetmise kuumust ja auru välja lasta. Kana kippus seda ära kasutama ja tuppa sibama, otsis üles Mardi voodi ning lennutas ennast selle peatsisse. Kui mutikesed linnu jälle kord sealt tabasid, oli suleline ennast „õrrele“ sättinud õnneks sedapidi, et kõhuõõnt tühjendas väljapoole sängi.

Ühel õhtul istus Mardi ema poja voodiservale telekat vaatama ja tundis tagumikku märguvat. Arusaamatus selgus kiiresti. Kana oli Mardi magamiskohta muna munenud. Ei tea, kas pidas voodit paremaks pesaks või lootis sõbraga järglasi saada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid