2019. aasta lõpul alanud pandeemia ei ole esimene ega viimane kord, kui peame ohtliku nakkushaigusega rinda pistma. Kuigi nakkushaiguse leviku ja selle piiramise põhimõtted on ikka üsna sarnased, siis kontekst on iga kord uus: varasemate taudide ajal ei ole olnud nii massilisi üleilmseid kontakte, mis nakkuse levikut soodustavad. Pole ka olnud võimalust nii edukalt levitada põhjendatud, põhjendamata ja isegi meelega eksitavaid seisukohti. Inimeste heaolu ei ole varem olnud nii suur, seetõttu tunduvad ka suhteliselt leebed piirangud väga valusad.

Positiivselt poolelt – arstiteadus ja meditsiinitehnoloogia ei ole kunagi olnud võimekamad. XVIII sajandi lõpul rõugete vaktsiini loonud Edward Jenneri, 1955. aastal poliovaktsiini kasutusele võtnud Jonas Salki, XX sajandi teisel poole üheksa nakkushaiguse vaktsiinide loomist koordineerinud Maurice Hillemani ja paljude teiste töö on päädinud meeldiva olukorraga, kus nooremad inimpõlved arvavad, et ainsad nakkushaigused on jahedal aastaajal kimbutav nohu ja lõuna poole reisides hooletult toitu valides tekkiv kõhulahtisus.