Maarja Vaino: inimest eristab loomast ja tehisintellektist vajadus vaimselt kasvada
(4)Romaani „Kõrboja peremees” esmatrükist möödus just 100 aastat. Arutleme sel puhul kirjandusteadlase Maarja Vainoga, kas Tammsaare oli humanist.
Kui algas sõda Ukrainas, tunnistasid üsna mitmed kirjanikud mulle eravestluses, et mõtlevad tõsiselt tagasi oma loomingule just selle vaatega, mis nad valesti on kirjutanud, et XXI sajandil sai alata selline jubedus.
„Ilukirjandus aitab elu mõtestada. Ja see on igal ajal vajalik,” ütleb Tallinna Kirjanduskeskuse direktor, doktor Maarja Vaino.
***
Maarja, kui sa peaksid ajakirjanikuna alustama artiklit „Kõrboja peremehest”, siis mis selle romaani puhul see kõige tähtsam on?
Tammsaare ise ütles oma intervjuus selleks kõige tähtsamaks… Ta ju vähe intervjuusid andis, aga ühes neist pidas vajalikuks ära märkida, et tema sõnum „Kõrboja peremehega” oli see, et Kõrboja talu on otsekui Eesti metafoor. See talu on olnud laokil. Väike Villu, kes romaani lõpus sinna läheb, peab saama peremeheks. Peremees peab kasvama selle talu keskkonnas. Siis ta oskab seda armastada, oskab selle eest hoolitseda, oskab sesse suhtuda heaperemehelikult.
Ma arvan, et see suhtumine ei ole kuhugi kadunud, see on iga inimese ja iga riigi elus kogu aeg aktuaalne teema — kas me oskame oma riigi ja maaga, mis meile on antud, õigesti ümber käia.
Avasite romaani “Kõrboja peremees” sajanda sünnipäeva puhul Tammsaare muuseumis näituse.
