Kui vanad on Murueided?
Ajalehes Sindi Sõnumid (november, 2014) avaldatud artikkel täiendab ja selgitab siinses märkmikus ilmunud lugu „Murueided osutusid arvatust vanemaks“
11. oktoobri õhtul arvuti juurde istudes leidsin postkastist suure hulga fotosid ja lühikese sõnumi sellest, et Sindi Murueided pidutsesid seltsimajas oma tegevuse 60 tegevusaasta täitumise puhul. Kohe meenus samade memmede viie aasta tagune pidu, kui tähistati 50. tähtpäeva. Küsisin kirjasaatjalt enne uudise avaldamist täiendavat selgitust, mille ka paar päeva hiljem sain. Üldjuhul kehtib arusaam, et uudiste toimetaja ei vastuta sõnumi sisu õigsuse eest, kuigi teatava kontrolliva pilguga saab jälgitud kõigi kirjasaatjate teksti tõepärasust. On tulnud ette ka juhuseid, et mõningate faktiliste kahtluste tõttu ongi jäänud uudis avaldamiseks toimetamata. Sedakorda kahtlus hajus, kuid nüüd pean õigeks ikkagi vabandada Maalehe Pärnumaa märkmiku lugejate ees.
Kasutasin uudises väidet, mille pidupäeva õhtujuht oli Sindi Seltsimaja suure saali lavalt Murueitede seltskonnas kirja pandult ette lugenud. Sissejuhatava teksti alguses olev lause tekitas kõhklematut usaldust: „Tegelikult on asi nii, et Sindi tantsu Grand Old Lady Amali Jegorova (rühmajuht aastast 1959) leidis oma dokumentide hulgast autentse aukirja, mis tõestab, et Sindi eakate tantsurühm on loodud 60 aastat tagasi.“ Sellise sõnumi avaldamine pealkirjaga „Murueided osutusid arvatust vanemaks“ üllatas Sindi Muuseumi juhatajat Heidi Vellendit väga sügavalt mitmel põhjusel, millest ka kohe mullegi märku andis.
Uudisest sai kohalik mäluasutus teada ajakirjanduse vahendusel. Loomulik asjade käik eeldanuks, et uute asjaolude selgudes oleks pöördutud esmalt Sindi Muuseumi poole. Oma töös head kompetentsi omav Vellend saanuks vastavalt kogemustele ja mälukeskuse spetsiifikale oskuslikult reageerida. Tähtsa tõenduseseme vastu tundis huvi mäluasutus, kodulooliste huvidega Marko Šorin ja muidugi mina. Amali Jegorova rõõmsal ja lahkel loal külastasimegi kahekesi järgmisel kuul kaheksakümneseks saavat auväärset tantsuõpetajat, kes alustas tantsimisega juba viieselt, saades kooliõpetaja kutse viieteistkümneselt ja olles tantsuõpetaja ühtekokku umbes 30 aastat. Külastuse esmaseks eesmärgiks oli soov viia tähtis dokument muuseumisse või teha kohapeal sellest koopia. Sama üllatavalt, kui jutt leitud dokumendi autentsusest, mõjus teade, et sellist aukirja, mis tõestab eakate tantsurühma loomist 60 aastat tagasi, polevatki olnud. „Ei ole ja ei saanudki olla tookord,“ kinnitas Jegorova.
Siiski on Jegoroval lisaks mõnedele vanadele fotodele olemas ka päris autentseid aukirju. Nähtuist vanimale on kirjutatud järgmist: 1. Detsembri nim. Sindi Tekstiilivabriku klubi veteranide naisrahvatantsurühm – juht Amalie Jegorova – Eesti NSV üldlaulupeo peakomisjon tänab teid eduka esinemise eest Eesti NSV 1975. a. Üldlaulu- ja Tantsupeol. Tänukirjale on allkirja andnud V. Väljas.
Muuseumi juhataja näitas omaaegseid ringi tegevust kajastavaid tööpäevikuid. Märkmed ei ole tehtud tavalisesse koolivihikusse vaid tolleaegseid nõudeid arvestavalt spetsiaalsete lahtritega trükitud kladedesse. Neist vanim on aastast 1959. Keegi on küll teadmata põhjusel 9 rohelisega 8 muutnud, aga sissekanded algavad aastast 1959. Kõigi nimede juures on iga päeva kohta märge, kas inimene oli kohal või puudus. Esimese lehe välisservale on Hilda Aassalu kirjutatud märge esimese kokkusaamise kohta. Varasemast ajast sellised päevikud muuseumis puuduvad ja Jegorova kinnitas, et sarnast lisakohustust enne viiekümneüheksandat ei olnud. Ajalooprofessor Aadu Must kirjutab raamatus „Sindi linn ja 1. Detsembri nimeline vabrik“ (lk. 158), et 1959. a alustasid tööd pensionäride isetegevusringid – nais-, mees- ja segaansamblid, rahvatantsuring ja näitering. Aadu Must on eeskätt ajaloolane, kes töötab arhiivides ajalooliste dokumentidega ja teeb oma järeldused kirjalike tunnistajate põhjal. Samasugustele esemelistele või kirjalikele tõendustele tugineb oluliselt ka Sindi Muuseum. Nõnda kinnitab Heidi Vellend.
Koduloouurijad käivad ka kohapeal inimestega kohtumas ja talletavad mälestusi üles kirjutades, helisalvestitena või videojäädvustustes. Alati pole olnud või ei ole osatud säilitada kirjalikke või teisi paberil ja teistsugusel esemelisel kujul ajaloolisi mälestusi. Inimeste mälestustes olevate museaalide talletamiseks oleks vaja vastava ala töötajaid või vabatahtlikke huvilisi, nagu neid ikka leidub kodu-uurijate näol. Jegorova oleks valmis rääkima, küllap ka teised. Meie külastuse ajal näitas ta fotosid aastast 1954, koguni 1953. Jegorova teadis teha viiteid sellelegi, et tegelikult võib Sindi Murueitede õiguslik järjepidevus mõningatele teadetele toetudes ulatuda 62 aasta tagusesse aega, aga ta ei püüdnud seda vääramatu tõena väita ja rääkis olemasolevate fotode põhjal tagasiulatuvalt kuni aastani 1954.
Kuidas käsitleda korduvalt nimemuutuseid läbinud ja erinevate ühenduste koosseisus või iseseisvalt tegutsenud eakate naistantsurühma õigusliku järjepidevuse kestvust aastate arvestuses, peaks olema ühise laua taha istumise teemaks. Omaaegses NSV Liidus läksid naised vanuses 55 ja mehed 60 pensionile. Tolleaegsed nooremadki pensionärid, kes kirjade järgi ühinesid 1959. aastal pensionäride isetegevusringidesse, meiega enam inimkeeli ei kõnele. Nende inimeste kirjutamata jäänud teateid võivad asendada veel üksnes üksikud väga eakad memmed-taadid, kellel on olnud elav side eelkäijatega. Kui tõsiselt praeguste eakate kirjutamata mälu võib võtta ja kas sobib see ka ajalooraamatusse trükkida, on ilmselt ajalugu uurivate inimeste otsustada.
Samal teemal:
