Alates kella 20.00st lükati nagu tavaliselt eskalaatori ette silt „suletud” ja siis pääses Port Artur 2 kolmandal korrusel asuvasse Portaali vaid hoone välisküljel avanevast uksest sisenedes ja mööda arvukaid trepiastmeid pidi katuserestorani tõustes. Ajal, mil Pärnu jahtklubis käib vilgas ümberehitus, on Pärnu bluusiklubi leidnud ajutise peatuspaiga Port Arturi avaras „klaasvitriinis”, kust avaneb kena vaade kesklinnale ja majade katuste varju vajuvale päikesele.
Ruumi astumise ajal sõrmitses bluusiklubi eestvedaja Üllar Kallau talle ainuomasel süvenenud ilmel kitarri, tema vasakul käel mängis Indrek Oselein klahvpilli, paremal käel hoidis Suurejõe mees Leino Lumi trummipulkasid ja Andrus Pikajago tõmbas basskitarri keeli.
Kui möödunud aastal bluusiklubi loomise aegu esimesi kordi kokku tuldi, siis võis juhtuda, et peale Üllari ja veel mõne üksiku pillimehe polnudki kedagi rohkemat näha. Nüüd on aeg korrektiive teinud ja uksest sisenes aina uusi ja uusi pillimehi, kellest mitmed tulid päris esmakordselt ja vajasid enda tutvustamist. Ka publiku poolse fännklubiga võis rahul olla, sest õhtu kestel käis vaatamas ja kuulamas päris mitukümmend inimest, kellest paljud olid õige noored. Bluusi helid küll kedagi tantsima ei kutsunud, kuid see eest seda pingsamalt jälgiti muusikalisi esitusi pillidel ja vokaalsetes helides. Siiski ühel noorel leedil meeldis ka üksinda tantsu keerutamine suurepäraselt, mida ta tegi pikalt ja pidevalt ilma, et oleks väsinud.
Peagi hakkasid esimesed esinejad loovutama ruumi teistelegi soovijatele. Ka Üllari poeg Kait Kallau tuli soolokitarriga mängima. Rivo Kajo võttis suupilli, mis on kitarri kõrval üks iseloomulikumaid pille bluusi tegemisel. Laulma tuli Lauri Uus, kes muidu toimetab igapäevaselt Pärnu Kontserdimaja muusikapoes.
Klubi liige Papa Jansen, kodaniku nimega Alari Janson on väga mitmekülgne. Raamatu kirjutamise kõrval mängib ta virtuoosliku osavusega suupilli, sama hästi tõmbab kitarri ja mängib muudelgi instrumentidel. Seekord paelus tähelepanu tema laulude esitus, mida ta tegi huvitava lavalise liikumisega. Tavaliselt olen harjunud teda nägema ansamblis „Rääma Blue” istuvas asendis enda kitarri saatel laulmas.
Rasmus Erlemann on teist kuud Tallinnast Pärnus ja juba leidis tee Pärnu bluusiklubisse, et ka siin oma kitarriga kaasa improviseerida. Kalev Koidu mängis soolokitarri ja Aron Toomas basskitarri. Vahepeal haaras trummipulgad Indrek Talts kui samal ajal tegi pööraselt nauditavaid tuure Marek Talts. Kuuldavasti pole mehed siiski omavahel sugulased. Veidi harjumatu oli vaadata Indrek Palu viiulimängu, mida ta tegi elektriviiulil. Bluusi keeles kõnelesid tollel õhtul veel mitmed teisedki, kelle nimeline nimetamine läheks pikale. Kõik, kes tulid, ei jõudnudki esinema, sest kohal oli sedavõrd palju bluusisõpru. Nii näiteks ei saanudki Vello Kaar oma klarneti kohvrit lahti teha ja lahkus kolme tunni istumise järel ilma mängimata. Klubiõhtu, mis algas juba enne kella kaheksat, kestis hoogsalt tublisti üle kesköö.
Olen korduvalt Üllarit tülitanud küsimusega, mis on bluus? Ma ei tea kui vajalik sellisele küsimusele vastuse saamine on bluusi viljelejatele endile. Ilmselt nad selle üle verbaalses suhtluses eriti ei diskuteerigi. Tundub, et muusikat tehes - muusikalises keeles küsides ja samade helide improvisatsioonilistes vastustes omavahel vesteldes suudavad nad üksteist mõista tunduvalt paremini kui seda ükski sõnaline mõtteväljendus võimaldaks saavutada.
Kui sooviks ikkagi sellele tõdemusele midagi n.ö. teaduslikku lisada, siis vast nõnda palju, et bluus on afroameerika juurtel põhinev pärimusmuusika, mis oleks arusaadavuse mõistes võrreldav näiteks eestlaste regilauluga. Mississipi jõe delta aladelt Ameerikas levinud deltabluus on üle Euroopa kandunud oma algses eheduses ka Eestisse. Üllar nimetas korduvalt Bullfrog Brown’i, mis on Tartus kanda kinnitanud Emajõe deltabluus. Andres Roots valdab selle duumikus hästi slide-kitarri ja Üllari sõnul pole ta karvavõrdki halvem teiste maailmakuulsustega, keda on tuntuks saamisel toetanud paljus kommertslik tegevus. Andres on liikunud paljudes bändides ja mänginud kõikmõeldavaid žanre. Pärnus puudub Bullfrog Brown’i sarnane analoog, kuid suvelinnas on olemas bluusiklubi, mille taolist Üllarile teadaolevalt pole ilmselt kusagil mujal Eestis. Ta ütleb, et Haapsalus korraldatakse küll bluusifestivali ja Tallinnas on selle žanri fännid, kuid Pärnu nähtus on kasvamas täiesti omanäoliseks koosmusitseerimise viisiks.
Lisaks kord kuus neljapäeviti kokkutulekule hakkab alates 2. juunist kuni 25. augustini igal kolmapäeval toimuma regati järgne bluusiliku muusika õhtu „After sale”. Peale selle, alates 6. juunist tahetakse korraldada igal pühapäeval Paul Kerese tänaval asuva Pärnu Kunstikooli õuel bluusipiknik. Suurettevõtmisena toimuvad 2. kuni 6. augustini järjekordsed Pärnu bluusipäevad. Pärnusse on lubanud tulla Dave Arcari Šotimaalt, Jimmy Hendriks Soome linnast Vaasast. Inglismaalt tuleb Steve Morrison, kellel on kaasas slide-kitarr. Üllar plaanib sel aastal slide-kitarri õpetust. Eestimaal on üks väheseid slide-kitarri spetsialiste Andres Roots. Üllar loodab, et Pärnusse tuleb tunde andma keegi Skandinaaviast, keda tuntakse eelkõige pudelikaela John’ina.
Slide-kitarri tuntaksegi algselt pudelikaela kitarrina, sest kõigepealt löödi pudelilt kael, et selles näppu hoides panna pillikeeled „ujuma”. Tänapäeval kasutatakse spetsiaalseid keraamilisi, klaasist või metallist torusid, kuhu sõrm sisse libistatakse, et siis ühel või mitmel sõrmel korraga tekitada „ujuvaid” helisid. Sellest ka nimetus slide-kitarr.
Mis asi on ikkagi bluus? Üllar oli kannatlik ja püüdis mitmete kujundite ja näidete varal väga rahulikult selgitada bluusi olemust. Mida pikemalt ta selgitas, seda enam näis ta hoogu minevat samasuguselt nagu oleks seda teinud ka kitarri käes hoides. Viimaks võttis Üllar appi Picasso, kes olevat kunagi tunnistanud, et 20 aastase akadeemilise õpetuse eeskujul maalimise järel soovinud ta pöörduda lihtsama kunsti juurde. Üllari sõnul võimaldab bluus rääkida muusikalises keeles tavainimese tasemel, mis pole põimitud akadeemiliste keeruliste konstruktsioonidega. Ka jazzi võib pidada üheks bluusile ehitatud žanriks, kuid nõuab märksa raskemini käsitletavaid oskuseid. Üllari sõnul on jazz ülemäära teaduslik ja keeruline, bluus seevastu lihtne mõttearendus. Bluusis kehastub kõige tavalisem elu, mis jääb minoorsete ja mažoorsete toonide vahele: draama, naer läbi pisarate – nii nagu eluski.
Ise olen lugenud kusagilt Jüri Rosenfeldi tabavat sõnastust, et bluus on tool – istumiseks, mitte teistele näitamiseks. Ometi on bluus ka neile nauditav kuulda, kes ise häält ei tee, kuid kõige paremini kõlab kuulaja kõrvus siis kui esinejad ei püüa demonstreerida kellegile oma võimeid vaid suhtlevad omavahel üksteist kuulates ja kaaslasega arvestavalt improviseerides.
Siia klikkides suundud kodulehele Pärnu blues
Samal teemal:
