Mari Kartau: kui palju metsa peab veel looduskaitse nimel surema?

Metsalehe avaküljel on andmed selle kohta, kui palju Eesti metsa on kaitse all. Keskkonnaagentuur tegi selle väljaselgitamiseks ära tubli töö.

Iseküsimus on, miks tuleb sellise info saamiseks eraldi pingutada. Miks ei ole e-riigis jooksvalt uuenevaid andmestikke, kust saaks kaitsepiirangutega alasid iga kell vaadata? Miks me peame neid üldse taga otsima statistilise metsainventeerimise raames välitöödel, kui olemas on õigusaktid ja kaardikihid?

Ja miks iga ametkond raportites arvab kaitsealuste maade pinda isemoodi kokku, saades erinevaid numbreid, olgugi et maapind on meil siiamaani ikka ühes kihis (kui välja arvata mõned mahajäetud kaevandusalad)?

Mis on aga kõige hirmutavam – Eesti riigis ei ole praeguse hetkega teada, kui palju metsa on läinud ja minemas looduse taastamiseks. Kui palju tootlikku, sajandite jooksul metsameeste raske tööga kasvatatud metsa on raadatud või plaanis raadata niidukoosluste taastamiseks? Kui palju täies elujõus puid peab surema selleks, et saaksime aruandluses näidata rasvast märgalade taastamise numbrit?

Kui pole teada isegi looduskaitsega hõlmatud pindalad, siis ei tasu unistadagi, et tehtud oleks kaitsemeetmete mõjuhindamised.